Luu ja veri Hobusepea nurgal

Kadri Mälk
, ehtekunstnik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jens A. Clauseni näitus on avatud 14. detsembrini A-galerii Seifis
Jens A. Clauseni näitus on avatud 14. detsembrini A-galerii Seifis Foto: Katarina Kotselainen

Tallinna vanalinna südamejoonel asuva A-galerii seifinäitused (Pika tänava ja Hobusepea tänava nurgal, kuulsas Kopfi juveelimajas) pole just sageli erilist tähelepanu pälvinud. Paik on ju etteõnnistatult hea. Ja seif pole just see, mida üks korralik kodanik seifi nime kuuldes silmas peab. Ei, söörid, see pole pank. See on kunstisaal.

Headeks näideteks seifigalerii näitustest on olnud vast Urmas-Oti näitus «Varjend» aastal 2012 – noorte vihaste meeste tulevikuarheoloogiline visioon, uussiiras metsavendlus ja vastupanu, millele sekundeeris Andrus Laansalu ülihuvitav teemakäsitlus ajakirjas «Intelligent Life». Praegune aeg lausa januneb, et Urmas-Ott end veelkord nähtavaks teeks. Küllap ta teeb.

Ka eesti vanema põlvkonna ehtekunsti grand lady Leida Ilo «Hingepaadid» aastal 2013 sealsamas seifis – tundliku käekirjaga väljapanek kaduviku teemadel – pälvis väärt tähelepanu.

Jens Andreas Clausen (1963) on eesti kunstipublikule ilmselt seni üsna tundamatu nimi. Mehe jalatald puudutas eesti mulda aastal 2006 ja juba ta oligi Eesti Kunstnike Liidu liikmeks võetud. Aastast 2012 õpetab Clausen ehtekunstitudengeid Eesti Kunstiakadeemias.

Kuidas on võimalik, et saksa väärika ülikooli juveelikoolitusega mees, kelle põhitöökoht on juba aastaid Norra edukas juveelifirmas, ja kes välimuselt võiks ehk mängida Martin Scorsese filmis «Kahe tule vahel» või «Wall Streeti hunt»,  leiab äkki tee tuulisesse Tallinna? Mis viib käopoja puu otsa? – veri. Mis toob mehepoja meepottide juurest vaesesse, ent veetlevasse provintsi? Ikka veri, veri veri. Ilusa inimese veri. Naise veri.

Ja sellest ka see väljapanek. Kuidas saavad kokku kaduvikutunne, liblikatunne kõhus ja homne helge? Või on see kõik üks? Ja need kondid. On see halastusakt? Alastusakt? Luuni paljas ...            Ja läbiv ristimotiiv – vaata edasi, ent vaata ikka tagasi ka, -- kui kord omadega juba ristteel oled.

Tänases turbulentses maailmas, kus sa eales ei tea, kas öine lend toob sind kallitele koju tagasi tervena, tükkidena või tuhana, on Clauseni töödel prohvetlikkuse varjund. Materjalid on õilsad ja lihtsad. Hõbe, raud, luu, kivi. Roosi okkad ja ... veri. Tuhkpeen teostus. Kaelaehted ja palvehelmed. Patt. Pihtimus. Puhastustuli.

Nii tööde kui väljapaneku plekitu puhtus, selgus ja helgus, kuidagiviisi – ainuvõimalikkus, on suure hingejõu tunnus. 

NÄITUS

Jens A. Clausen

Luuni / To The Bone

20.11.–14.12.2015

A-galerii Seifis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles