/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2015/12/09/4781757t1h11b7.jpg)
«See on kolmas maailmasõda. Malelaual!» Need sõnad kõlavad malegeeniuse Bobby Fischeri elust jutustavas filmis «Etturi ohverdus» ja pole olukorra kirjeldamisel sugugi liialdatud.
Suurmeister käis e2-e4
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Etturi ohverdus», 2014
Lavastaja Edward Zwick
Osatäitjad: Tobey Maguire, Peter Sarsgaard, Liev Schreiber, Sophie Nélisse, Michael Stuhlbarg, Lily Rabe
Kinodes alates 11. detsembrist
1972. aastal kohtusid Reykjavikis noor ja male maalimameistri tiitli järele näljane Bobby Fischer (Tobey Maguire) ja tiitlikaitsja Boriss Spasski (Liev Schreiber). Käimas on külm sõda. Mustade ja valgete puust kujukeste saatus 64-ruudulisel laual ei otsusta mitte ainult seda, kes on maailma parim maletaja, vaid määrab pigem vastandlike süsteemide omavahelise jõuvahekorra. Nagu oleksid Nixon ja Brežnev omavahel kätt murdma asunud.
Tänavu on Hollywoodist tulnud neli filmi piinatud geeniustest: «Kõiksuse teooria» (Stephen Hawking), «Imiteerimismäng» (Alain Turing), «Steve Jobs» (teadagi kellest) ja «Etturi ohverdus». Minu meelest on neist parim «Imiteerimismäng», aga «Etturi ohverdus» ei jää kuigi kaugele tahapoole, olles kõvasti huvitavam pisarakiskujast «Kõiksuse teooriast». Ja loomulikult on see kohustuslik kõigile malemängusõpradele.
1950. aastad. Juudiperekonnas kasvava väikese Bobby korter Brooklynis on pideva jälgimise alla. Kogu aeg seisab ukse ees auto, millest vahib välja akendele suunatud objektiiv. Senaator Joseph MacCarthy poolt lõkkele puhutud nõiajaht juutidele ja kommunistidele oli haripunktis. Bobby perekonnal oli põhjust karta. Kas just siit ei tule otsida Fischerit vaevanud jälitusmaania juuri? Filmi tegijad jätavad selle vaataja otsustada.
«Koristage fotograaf ära! Ta segab mu malelist mõtlemist!» röögatas Ostap Bender, kui ta üritas Vasjuki kolkaküla universumi malekeskuseks muuta. Samasugune jälestus piltnike ja ajakirjanike vastu oli ka meie kangelasel, arrogantsel Fischeril. Kui jätta kõrvale teda vaevanud vaimuhaigus, siis käitus mees rokkstaari vääriliselt. Mis mõttes elab Nõukogude delegatsioon viietärnihotellis, kui tema peab mingis näruses motellis kügelema. Ja honorari ka juurde ja rohkem, paluks, muidu mina ei mängi.
Aga kuna Fishcer oli ainuke ameeriklane, kes suudaks sovettidel selja prügiseks teha, tuli toetus talle Washingtoni hämaratest koridoridest. Samal ajal arenes Fischeril järjest tugevamini välja jälitusmaania ja paranoia. Kuna tema ajal polnud internetti ja Telegram.ee-taolisi portaale, kuulas ta vandenõuteoreetikute vahutamist makilintidelt. Ikka sellest, kuidas maailma valitsevad tegelikult kommunistid ja juudid, kusjuures need viimased pole üldse mingid päris juudid. Ise ütles ta ka oma juudi päritolust lahti.
Üks filmi eredamaid hetki oli see, kui järjest rohkem ära pöörav Fischer kahtlustas, et tema hotellituba on pealtkuulamismikrofone täis topitud, aga Nõukogude kodanik Spasski teadis täpselt, et nii ongi. Siis pole midagi imestada, et ta üksi toas viibides lambiga rääkides Nõukogude riigijuhtide poole pöördus.
Spasskit mängiv Liev Schreiber teeb nauditava kõrvalrolli, aga teda saatvad KGB-lased jäävad laia pintsliga tõmmatud karikatuurideks. Selle osas saab rohkem mänguruumi Peter Sarsgaard Fischeri treeneri isa Bill Lombardy rollis. Filmi heliriba on mõjusalt ajastutruu, koosnedes omaaegsetest tabelitippudes. Vahetult enne Reykjavikki sõitu, kui Fischeri habras psüühika järjekordselt mõraneb, mängib sobivalt taustaks Jefferson Airplane’i «White Rabbit».
Filmi tegevustik lõpebki enam-vähem pärast 1972. aasta tiitlimatši, mille järel värske maailmameister avalikkuse eest kaob. Lühidalt tutvustatakse enne lõputiitreid vaatajale Fischeri edasist traagilist elu. Sellest oleks ehk saanud palju kurvema filmi, aga kes siis niisuguseid vaadata tahab. «Etturi ohverduse» eelarve oli 19 miljonit dollarit, aga esimese nädalalõpuga teenis see vaid kuus miljonit.
Loomulikult ei olnud see kõik üldse nii, nagu filmis näidatakse – internet on täis nende inimeste õiendamist, kes elu- ja kunstitõel vahet ei tee. Mina soovitan teil oma eurod sellele kuuele miljonile dollarile lisada ja film ära vaadata.