Disco Coldplay

Coldplay- Head Full Of Stars Foto: Kuvatõmmis

Coldplay

A Head Full of Dreams

Parlophone

Hinne: 4

«A Head Full of Dreams» on päris nutikas ja ladus plaat ning küllap üle pikkade aastate parim Coldplay. Coldplay kui brändi nõrk koht on aga see, et oma vahepealse tegevusega sai ta vanade fännide silmis külge pleki, mida on raske maha kustutada. Mõistagi pole sentimentaalses ja eufoorilises, kuulajaid noot-noodilt vaippommitavas la-la-laa-staadionirokis sotsiaalses plaanis midagi halba, eriti nende jaoks, kes selles palju head leiavad. Piltlikult öeldes sai Coldplay iga kaotatud algfänni asemele vähemalt 10 000 uut. Tore iseenenesest. Kristlikust perspektiivist on patukahetsus eelnevate pahategude annuleerimine ja hea tegu võib nullida vanad seatembud. Teisalt ei ole nad midagi kahetsenud, ja kas peakski. Uus plaat on samas hea.

Plaadi ava- ja nimiloost ei tasu ennast eksitada lasta, see on, noh, see igav ja tüütu staadioni-Coldplay. Edasi läheb huvitavamaks. «Army of One» võiks kuuluda näiteks ka Drake’i repertuaari. Eksperimenteerimist, ­ kuigi mitte improviseeritut, vaid ikka lauskontrollitud, ­ jagub läbi terve albumi ja see on ainult tervitatav. Mingil hetkel saab Coldplayl selleks korraks villand ja ta pöördub tagasi oma juurte juurde. «Amazing Day» on väga ilus ja puhas coldplaylik ballaad. Kõlavatest külalisnimedest ei maksa end häirida lasta: kes armastasid «Parachutesi» (2000) ja leidsid, et bändi mullusest plaadist «Ghost Stories» pole eriti kuhugi madalamale langeda, peaksid proovima «A Head Full of Dreamsi».