Üks väga jube lugu, kus on kõike kuhjaga

Carlos Ruiz Zafon «Uduprints» Foto: Raamat

Lahe märge on tagakaanel: «vanusele 12 pluss». Ega muidugi tänapäeva lapsukesi tea, nõrganärviliste killast ei paista nad olevat, nii et sest ei maksaks küll ehmuda, kui oma noorele kurikaelale näiteks jõulukinki valitakse.

Sest lugu on äge ja jube, nagu üks keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud teos peabki olema. Siin on mõistatusi. Kohtumist teispoolsusega ja igasugu muid kummitusi. Saladusi. Noort armastust. Sõprust ja seiklust. Kõike ikka kuhjaga ja väga hoogsalt. Vanainimene tunnistab, et jättis lugedes mõne koha vahele – no kartma hakkas, ausalt. Selline seikluse ja õudusjutu segu, et ega naljalt käest pane enne, kui läbi saab.

Pigem oleks võinu panna hoiatuse, et ärge hilisel õhtutunnil lugege, te ei tea, mis te unes nägema hakkate. Kummituslaevu, udu, lepingut vanakavala endaga. Huu.