/nginx/o/2015/12/13/4795129t1h8cfd.jpg)
Läksime tütrega Kultuurikatla uude teatrisaali kahtlusega, et tuleb kuskil energiaplokkide vahel kuidagi etendust jälgida. Üllatus oli aga meeldiv, kui viisaka sissepääsu ja garderoobi läbimisel sattusime ootamatult suurde saali. Pingiread kerkisid kümnete kaupa kõrgustesse ehk igati võimas mulje võrreldes seniste nukuteatri saalidega.
Etendus ise algas lubavalt – kunstlumi, mis jättis usutava mulje, ajastutruud kostüümid (kunstnik Marion Undusk, valgus- ja videokujundaja Kristjan Suits), hea näitlejatöö, saan, mis sõidab justkui päriselt, mõnus jõulumeeleolu, ja siis … keset seda õndsat mõnusat elu kui pahvakas jäist hirmu vastu vahtimist! Ulakas laps läks kolama ja kadus ära!
Igapäevaste kadumisuudiste taustal on see kahtlemata igati inimesi puudutav teema – laps kaob keset külma talvepäeva ära. Mis tunded see teis tekitab? Võimalik, et lastele mõjub see kuidagi teisiti, kuid mul lapsevanemana oli seda ikka kaunis hirmus vaadata. Mõelda vaid, et laps on kadunud ning teda tuleb lumesajus ja külmaga tundide viisi otsida! Samas on laps ilmselt juba külmumas ja kõige halvem juba väga lähedal. Lootus vaadata pühapäeva õhtul midagi mõnusat ja jõulu vaimus turvalist purunes ning meeleolu oli korraga nullis.
Teisalt saan aru, et see vaatemäng polnud vanematele inimestele mõeldud ning ehk said lapsed olulise õppetunni ohtudest, millega lõbus hulkumine võib lõppeda. Selles mõttes võiks päästeamet teatritükki toetada, et kõik lapsed mõistaksid, millised ohud riskikäitumisega kaasnevad ning millist valu see vanematele ja õdedele-vendadele põhjustab.
Hiljem tütrelt teatrimuljeid välja meelitades sain aru, et temale see lugu nii hirmsana ei mõjunudki, talle oli see lihtsalt huvitav. Eks laste multikad või arvutimängud tunduvad ka vanainimesele mõnikord arusaamatult jõhkrad ja hirmsad, kuid lapsed vaatavad neid emotsioonideta tundide kaupa. Võimalik, et Madli looga on sama moodi.
ARVUSTUS
/nginx/o/2021/06/04/13825320t1ha64b.jpg)