Kuningas Oidipus saabub 21. sajandisse

Cabaret Rhizome teeb oma lavastusega «Kuningas Oidipus» Eesti teatri ajalugu. Foto: Jana Solom

Cabaret Rhizome teeb lavastusega «Kuningas Oidipus» Eesti teatri ajalugu. Revolutsioon on tehnoloogiline – esimest korda kasutatakse sõnalavastuses läbimõeldult ja kontseptuaalselt telest tuttavat green screen’i*.

Green screen seisneb selles, et näitlejaid salvestatakse neoonrohelisel taustal. Hiljem filtreeritakse videopildist roheline välja, tausta saab asendada millega tahes – «Kuningas Oidipuses» Antiik-Kreeka vaadetega.

Selles lavastuses on tähelepanuväärne, et green screen on selle oluline osa, selgroog, mille külge kinnituvad muud elemendid. Tihtipeale jääb eesti teatris video kasutamine sellisele tasemele, et noh, meil on projektor, eks siis projitseerime midagi. Aga sellel pole sageli lavastuse sisuga mingit pistmist ja lugu ei kannataks sugugi, kui videopilt ära jääks. Tõesti, kui pole nii põhjapanevat põhjendust video kasutamiseks, kui näiteks Von Krahli võrratus lavastuses «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella», siis jäägu projektor parem sisse lülitama.

«Kuningas Oidipuses» näeb vaataja näitlejaid rohelisel taustal. Aga sellega pole ebaharilik lõppenud. Erinevate Tubade Klubi, kus lavastust mängitakse, on olemuselt suur sohvabaar laudade ja nende ümber paiknevate tugitoolidega. Iga laudkond moodustab väikese elutoa koos selle vältimatu altari, televiisoriga. Elutoa-efekti suurendab seegi, et erinevate tubade klubis palutakse külastajal kingad ära võtta ja antakse asemele vildist tuhvlid, nagu korralikus eesti kodus. Publik tundis end nii koduselt, et rüüpas puhvetist toodud õlut ja mõned tegid isegi mobiiltelefoniga pilte.

Lisaks lavale näevad vaatajad tegevust nende ees rippuvatest teleritest, ent seal kunstniku valitud taustal. Asja teeb huvitavamaks mitmete kaameranurkade kasutamine. Teleritesse kuvatakse selgitavad tekstid etenduse osade sidumiseks, umbes nagu tummfilmis. See on vajalik ka neile teatrikülastajatele, kes Oidipuse isetapmise, emamagatamise ning enesepimestamise looga hästi kursis. Cabaret Rhizome’i lavastus nimelt hõlmab palju pikema ajavahemiku, kui klassikalisse legendi mahub. Alustatakse juba Teeba linna rajamisega ning ajaliselt on episoodid segi nagu pokkeripakk.

Kahjuks ei tulnud dramaturgiline ja lavastuslik lahendus tehnoloogiliselt peaaegu veatule teostusele (nähtud 10. detsembril) järele. Kogu lugu oli üsna tasapaks, ilma eriliste nüanssideta. Tundus, nagu oleks trupp pärast stseeni Delfi oraakliga natuke väsinud. Nii jäi finaal, kus Oidipusele tragöödia suurus lõpuks kohale jõuab ja ta end pimedaks torkab – idee poolest lavastuse kõige võimsam stseen – sellisele tasemele, mis lubaks tal samahästi lihtsalt nentida, et või nii, teeme nüüd ühe suitsu ja lähme ära koju.

Antiiktragöödiale kohaselt kannavad tegelased maske, ja veel milliseid! Igaüks neist on kui eraldi kunstiobjekt, liikumatu, kuid kõnekas. Ka vineerfassettidest koosnevate näovarjude (Ryan Chapman ja Mark Duubas) loomine poleks võimalik ilma 21. sajandi tehnoloogiata, kasutatud on ilmselt 3D-kujustamist ja laserlõikust.

Ma väga loodan, et Erinevate Tubade Klubi võime rohelist ekraani kasutada ei saa Cabaret Rhizome’i loominguliseks prundiks, asjaks iseeneses. Tehnoloogia võimaldab uurida inimese ja meedia suhteid, millega tegeles näiteks eelmisel aastal lavastunud interaktiivne tantsulavastus «12 Movements» (siinkirjutajal nägemata).

Proovisin hiljuti Samsungi Gear VR prille. Virtuaalreaalsustehnoloogia on alles sel aastal tõeliselt massidesse jõudnud ning rakendused üsna algelised. Keegi ei tea õieti, mida sellega pihta hakata. Olen samas kindel, et Cabaret Rhizome’i seltskond võiks seda valdkonda lähemalt uurida. Surmkindlalt on tulevikuteema sedasorti tehnoloogiline teater, mida nägime «Barbarellas», «Kuningas Oidispuses» ja eelmisel aastal Baltoscanalil Halory Groegeri ja Antoine Defoorti «Germinalis».

ARVUSTUS

• Sophoklese «Kuningas Oidipus»
• Esietendus 27. novembril Erinevate Tubade Klubis
• Cabaret Rhizome’i lavastuse meeskond: Ajjar Ausma, Ott Kartau, Liisa Linhein, Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Eero Järviste, Johannes Veski
• Sander Mölder (muusika), Ryan Chapman ja Mark Duubas (maskid), Maria Kalm ja Mart Männik (lavakujundus)

*) Tegelikult kasutas green screeni olulise osana lavastusest lavastaja Mart Koldits Eesti Vabariigi 97. aastapäevakonsterdil. Siinkirjutaja jaoks on lavastus «Kuningas Oidispus» esimene kord, kui sellele tehnikale on rajatud lavastuse kontseptuaalne selgroog. Märkus lisatud 15. detsembril kell 11.00.