«Tähesõjad» on maailma muutnud nišitoode

Ehitamisel Surmatäht filmis «Star Wars: Return of the Jedi»

FOTO: Wikipedia.org

«Tähesõdade» filmisarja tähtsus peitub selle suuruses, mastaapsuses. Ei saa kuidagi mööda vaadata sellest esimesest muljest, mis avanes kinokülastajatele 1977. aastal, kui kaadrisse ilmus kosmoselaev, mis kinolinal aina suurenes ja suurenes ja võttis lõpuks enda alla pea terve ekraani.

Edasi mastaabid vaid suurenesid, kui hiigelsuure kosmoselaeva kõrvale anti vaatajatele tohutult suurem must planeedikujuline kosmosejaam Surmatäht.

Suuruse kõrval on selle saaga tähtsus tema lihtsuses. Tegu on ääretult arhetüüpse looga, kohati piibellikku laadi süžeega, mis räägib sellest, kuidas lapsed lunastavad oma isa patud. Ses mõttes on «Tähesõjad» väga selgelt Anakin Skywalkeri murdumise ja lunastumise lugu ning siinkirjutajal pole tegelikult vähimatki aimu, millest räägib sel reedel esilinastuv uus film – vana lugu sai 2005. aastal ju oma väga konkreetse lõpu.

Filmisari saavutas tohutu mõju just tänu selles peituvale lihtsusele: karakterite suhteline selgus ja konfliktide tegelik argisus olid need faktorid, mis selle kauge ulmeloo sadade miljonite kinokülastajate hinge viisid, inimeste hinge, kes üldiselt ühe kauge kosmoseooperiga suhestuma ei peakski.

Ulmekirjandus ja -filmid on tegelikult ju nišitoode ja lähevad korda pigem vähestele inimestele. «Tähesõdadega» läks teistmoodi. Osalt seepärast, et esimene film sattus linastuma ajal, kui inimesed olid reaalsuses kohutavalt pettunud, kui poliitika, majandus ja rahvusvahelised suhted pakkusid vaid väga halbu uudiseid. Kui argimaailmast soovitigi põgeneda kaugesse galaktikasse, kus konfliktid ja konfrontatsioonid olid ühest küljest hästi lihtsad, teisalt jälle väga emotsionaalsed ja traagilised.

Filmikunstil läheb ühiskondliku depressiooni ja kriisi aegadel ikka hästi, sest inimesed vajavad lohutust, meelelahutust, lihtsaid ja selgeid lugusid, mis aitaks unustada argimuresid, läbikukkunud poliitikuid, bensiinihinna tõusu ja muud taolist.

Kuigi «Tähesõjad» oli tehnilises mõttes nii mitmeski nüansis üsna novaatorlik film, tegi selle oma aja vaadatuimaks kassafilmiks ikkagi see muinasjutulikult lihtne lugu kõrbeplaneedi talupoisist, kellest saab Galaktika osavaim kosmosepiloot ning õigluse eest võitleja. Muidugi olid eriefektid olulised ja naelutasid vaataja pilgu ekraanile, aga pisara tõid inimestele silma ikka hetked, kui John Williamsi dramaatilise filmimuusika saatel näidati meile midagi hästi lihtsat, emotsionaalset ja traagilist. Kõigi edetabelite ja küsitluste järgi ongi tegu kõige tuntuma filmimeloodiaga kinokunsti ajaloos.

George Lucase hea sõber, koostööpartner ja konkurent filmitööstuses Steven Spielberg ütles 2005. aastal Ameerika Filmiinstituudi elutööauhinna galal: «Kui sa jätad endast maha pärandi, mis on muutnud meie kultuuri paremaks, tuleb meil olla lihtsalt tänulik selle eest, et sa oled lasknud meie sees peidus oleval lapsel mitte suureks kasvada. Sa oled muutnud selle planeedi kollektiivset teadvust rohkem, kui sa iganes suudad ette kujutada.» Ja nii tõesti ongi.

Planeedil Maa on ilmselt üsna vähe inimesi, kes ei teaks mustas kiivris astmaatiku kombel hingeldavat Darth Vaderit, elutarka muldvana jedi-meistrit Yodat, Sir Alec Guinnessi kehastatud Obi-Wan Kenobit, mustas mungakuues imperaatorit, kes sõrmeotstest välgunooli pillub, kahte koomilist robotit, humphreybogartlikku Han Solot, juuksekrunnidega printsess Leiat ja kõiki teisi kangelasi.

Kui mainida «Tähesõdade» klassikaliste filmide kõrval hiljem tehtud eellugude-triloogiat (1999–2005), siis see suuremale osale fännidest niivõrd ei meeldi. Lugu läheb liiga süngeks ja keeruliseks, vana ja klassikalise filmisarja lihtsus, koomika ja arhetüüpne selgus on kadunud ja muinasjutulikult lihtne maailm asendunud märksa ambivalentsema tegelastegaleriiga. Selles mõttes saab vaid põnevusega oodata ja pöialt hoida, et uus lugu, mida meile J. J. Abrams lähipäevil jutustama hakkab, pakub korraga midagi uut ja vana, lihtsat ja keerulist, samasugust ja teistsugust.

Tagasi üles