Maarja Kangro: kirjanikupalk on mõeldud turvatunde tekitamiseks

Maarja Kangro. Foto: Peeter Langovits

«Ringvaate» stuudios käis külas üks viiest kirjanikupalga saanutest Maarja Kangro, kes tõdes, et ehk valiti teda sellele preemiale just seepärast, et ta suudab ühiskonnast tuleva vaenu vabalt üle elada.

«Mina ei viitsi end küll varjul hoida, ma arvan, et äkki komisjon võttis seda ka arvesse, kes on võimelisemad lööki enda peale rohkem võtma,» tõi Maarja Kangro välja, et ta tunneb pigem teatavat perversset naudingut kogu kommentaariumis toimuva möllu peale, vahendas ERRi uudisteportaal.

«Kogu see ilus palett tuleb kõik välja, alates Stalini preemiast kuni selleni, et kulturnikud on uued juunikommunistid, rääkimata igasugusest räuskamises süüdistamisest,» lisas ta.

Kangro sõnul ei olda tegelikult väga hästi kursis, kuidas see toetuste saamise süsteem käib ning ta lisas, et suuremates riikides saavad kirjanikud ammu selliseid toetusi, kuigi nimetused on lihtsalt erinevad.

Samuti tõi Kangro välja, et kuigi selle umbes 800-eurose netopalgaga kuus ära ei ela, siis alles jäävad ka kõik muud rahalised boonused ning see palk ongi mõeldud pigem turvatunde tekitamiseks.

Vaata videot lähemalt siit.

8. detsembril kuulutati välja viis kirjanikku, kes hakkavad 2016. aastal saama kirjanikupalka. Viis palgalist kirjanikku on Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste ja Tõnu Õnnepalu.

Kangro tunnistas siis Postimehele, et tal on segased tunded, kuid hääl reedab rõõmu. «Olin vist viimane, kes selle avalduse saatis. Kõhklesin päris pikalt, sest ma ei tahtnud ahnepäitsina mõjuda. Ilmajääjaid on palju rohkem ju,» selgitas Kangro nädal tagasi. 

Järgneva kahe aasta jooksul on tal plaanis mitu teost. «Teoseid on palju. On vähemalt kaks romaanimõõtu asja plaanis. Samuti mitu jutustuse mõõtu teksti, lisaks veel novellikogud ja luuletused sinna juurde. Tõlkeplaane on samuti.»

Kangro lisas, et üheks suureks muutuseks lisaks igakuisele rahale on see, et kui ta varem maksis FIEna sotsiaalmaksu, siis kirjanikupalga puhul makstakse see tema eest ära.

«Ringvaate» saate järel tõdes Maarja Kangro, et tema viga oli minna kaasa saatejuhi provokatiivse (ehkki meie elukalliduse juures mitte alusetu) väitega, et 800 euroga kuus ei ela ära. «Saan aru, et see pidi kõlama ülbelt ja ebaõiglaselt nende suhtes, kes peavad kuus toime tulema 300-400 euroga. Muidugi vääriksid nood inimesed sotsiaalset turvatunnet sama palju kui vihatud «kulturnikud». Paraku pole kirjaniku- ja kunstnikupalk mõeldud leevendama kogu Eesti elu ebaõiglust, see on ainult üks (ja loojate jaoks suur) samm küpsema ühiskonna poole. 

Näen kommentaaridest samuti, et oleksin pidanud selgemalt rõhutama asjaolu, et «palga» puhul on tegu just seda tüüpi toetusega, millelt makstakse maksud ja mis seega annab vabakutselistele loojatele sotsiaalsed garantiid – erinevalt stipendiumidest, mis on maksuvabad. Info palgasüsteemi ja taotlemiskriteeriumide kohta on olemas leheküljel www.kul.ee. Skandinaavia riikides toimivad ammu just meie palga tüüpi toetused (isegi kui soomlastel on selle nimi apuraha): nendest arvatakse maha sotsiaalmaks ja üks loovisik võib niisugust palka, granti, toetust saada kuni viis aastat järjest. Niisugune riigipoolne tugi aitab kaasa kultuuri mitmekesisuse säilimisele ja arenemisele, mille turg võiks muidu ära süüa. 

Aga selles, et suurem osa kõrgkultuurist ei tule kogu maailmas turupõhiselt toime ja et meil seda kõrgkultuuri – keerulist muusikat, taustateadmisi eeldavat kunsti, vaevavalt intertekstuaalset kirjandust, näiliselt hermeetilist teatrit jne – ikkagi vaja on, pole vist lootust head kommentaatorit siinse repliigiga veenda. Inimese küpsemine on aeglane protsess – õnn kaasa selles!»