Luulehetk – hetk luules

Rein Veidemann
, TLÜ professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ellen Niit «Iga kodu on jääv»

Iga kodu on jääv,

on unumatu,

kui ta üldse

on olnud kodu –

üks habruke võrk,

taaspunumatu,

ummissõlmede

lõputu rodu.

Mõtteretk

sind võib kanda

su olemisse:

majatunagi oled majas.

Iga hetk

saad sa astuda kotta sisse,

mis on alles

su südameajas.

Ellen Niit (1928) on Ernst Enno kõrval kodukohakesksemaid luuletajaid. Mõlema loomingust üks osa kuulub lastekirjanduse klassikasse, Niitu tuntaksegi rohkem lastekirjanikuna. Koondkogus «Paekivi laul» (1998), millest pärineb ka siin taastrükitud, 1981. aastal kirjutatud tekst, on kümneid teisigi luuletusi, mis seotud  lapsepõlvekodu, pere, Kassari maakodu ja kodumaaga. Kirjandusteadlane Reet Krusten on Niidu kogu «Ühel viivul vikerkaarel» (1999) nimetanud «lasteluule kodu- ja käsiraamatuks». Enno igatsuslikust suhtest kodusse eristab Niitu kodu kui teatava aegruumilise terviku taju. See on erinevatest, üksteisega  seotud osadest koosnev inimese lähiilm, habras, umbsõlmedeks kootud võrk, mille olemasolu pidestub nii mõttes kui ka südames. Niisugusena  tiheneb see ka kodu ja Eesti  jäävuse seaduseks. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles