Ellen Niit «Iga kodu on jääv»
Luulehetk – hetk luules
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga kodu on jääv,
on unumatu,
kui ta üldse
on olnud kodu –
üks habruke võrk,
taaspunumatu,
ummissõlmede
lõputu rodu.
Mõtteretk
sind võib kanda
su olemisse:
majatunagi oled majas.
Iga hetk
saad sa astuda kotta sisse,
mis on alles
su südameajas.
Ellen Niit (1928) on Ernst Enno kõrval kodukohakesksemaid luuletajaid. Mõlema loomingust üks osa kuulub lastekirjanduse klassikasse, Niitu tuntaksegi rohkem lastekirjanikuna. Koondkogus «Paekivi laul» (1998), millest pärineb ka siin taastrükitud, 1981. aastal kirjutatud tekst, on kümneid teisigi luuletusi, mis seotud lapsepõlvekodu, pere, Kassari maakodu ja kodumaaga. Kirjandusteadlane Reet Krusten on Niidu kogu «Ühel viivul vikerkaarel» (1999) nimetanud «lasteluule kodu- ja käsiraamatuks». Enno igatsuslikust suhtest kodusse eristab Niitu kodu kui teatava aegruumilise terviku taju. See on erinevatest, üksteisega seotud osadest koosnev inimese lähiilm, habras, umbsõlmedeks kootud võrk, mille olemasolu pidestub nii mõttes kui ka südames. Niisugusena tiheneb see ka kodu ja Eesti jäävuse seaduseks.