/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
/nginx/o/2015/12/16/4805223t1h3c65.jpg)
In Memoriam
LINDA RUMMO
5. VIII 1921 -16. XII 2015
Lahkus armastatud näitleja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna lahkus meie hulgast armastatud Eesti näitleja Linda Rummo. 1921. aastal Pärnumaal Vana-Vändra vallas talupidajate peres sündinud Linda Rummo töötas pärast Vändra gümnaasiumi lõpetamist võimlemisõpetajana ja aastail 1946-49 Eesti Raadio diktorina, õppides samaaegselt Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastail 1950-1965 töötas Rummo näitlejana Draamateatris ja 1965-75 Noorsooteatris ning siirdus 1976. aastal Endlasse, kus töötas näitleja ja näitejuhina 1982. aastani.
Kolmekümne kahe teatris töötatud aasta jooksul mängis Linda Rummo ligikaudu 70 rolli, millest Voldemar Panso lavastajakäe all sündisid unustamatud Eliza Doolittle „Minu veetlevas leedis“, Eeva Marland „Tabamata imes“, Ophelia „Hamletis“ ja Stella Campbell lavastuses „Armas luiskaja“, mida Linda Rummo ise on nimetanud oma kõige südamelähedasemaks rolliks. Voldemar Panso on Linda Rummo kohta öelnud: „Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema nii, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse, kunstliku valguse või suhkurdatud vee abil. On õisi, mis puhkevad troopikapäikese kuumuses ja troopikaõhu niiskuses. Rummo talent lõi õitsele ilma hellitava lisatoimeta, ilma triiphoone klaaskatuseta ja ka ilma troopikakuumuseta. Teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus.“
„Linda Rummo mängule kaasneb alati rõõm. Mitte üksnes selle pärast, et näitleja oskab laval teha praktiliselt kõike. Just Linda Rummo kangelased, nende isiksus, tekitavad erilist pidulikku elevust. Isegi mitte nemad ise, vaid see isiklik mõte, mida näitleja on kätkenud oma kujudesse. Lühidalt – näitleja ise,“ on Rummo iseloomustamiseks öelnud lavastaja Adolf Šapiro, kellega koostöös sündisid Ranevskaja roll Tšehhovi „Kirsiaias“ ja Martha Albee näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?“.
Pärast teatrist lahkumist veetis Linda Rummo oma pensionipõlve Pärnus ja perekonna maakodus Pedassaarel. 2002. aastal pälvis Rummo Valgetähe IV klassi teenetemärgi.