Deus ex machina jõulude moodi

Foto: Sven NordqvistI illustratsioon.

Pahura vanatoi robootikakatsetused värkstoas ei kõla just jõulujutu moodi. Just jõulude ajal oodatakse, et nunnumeetri pedaal põhja vajutataks, ja ollakse selle nimel valmis taluma ka kitši ja krämpsu.  Jõuluallergikud ohkasid juba enne esimest adventi tüdinult: jälle ründavad meid päkapikud, optimismist pakatavad habemikud, väikesed karvased loomakesed ja idüllilised lumised metsamaastikud. Raske on neile vastu vaielda ja pakkuda midagi eristuvat. Pettson ja tema jõuluvanamasin seda siiski on.

Pettsonist ja tema kõnelevast kassist Findusest on meil üheksa pildiraamatut pluss papiraamat. Ühes juba peeti pühi. «Pettsoni jõuludes» tuli kogukond üksmeelselt appi haige jalaga taadile ja korraldas talle enneolematult rikkaliku ja lõbusa jõuluõhtu. Toda lugu on lavastatud nii kutselises kui ka harrastusteatrites, sest mängulise vormi varjus antakse edasi ehe jõulusõnum.

Nordqvisti raamatutes on seni olnud jäme ots piltide käes. «Jõuluvanamasinast» leiab samuti palju illustratsioone, need on autorile omaselt detailirikkad ja naljakad. Aga nad on pidanud end koomale tõmbama ja tekstile ruumi tegema. Niisiis tõsiseltvõetav ja mahukas (ette)lugemise raamat. Lugu algab sellest, et kass Findus tahab teada, miks nemad taadiga teineteisele jõulukinke teevad, miks jõuluvana neile kunagi midagi ei too. Pettson on kassi teadmistest-tahtmistest üllatunud. Tal pole südant Findusele öelda, et mingit jõuluvana pole ega tule. Mõtleb aga küll.