Jüri Talveti luuleakadeemia

Jüri Talvet «Luulest»

FOTO: Raamat

Äsja, 17. detsembril oma 70. sünnipäeva tähistanud ja kolmkümmend viis aastat Tartu ülikoolis maailmakirjandust õpetanud Jüri Talvet on kaante vahele kogunud läänemaailma – sellesse n-ö täieõiguslikuna arvatuna ka Eesti – luulelugu käsitlevad artiklid ja esseed. Ta on teinud seda Juri Lotmanilt laenatud «keskuse – perifeeria» raamistikus, keskendudes kirjanduskaanonit mõjutanud tipmistele autoritele. Keda kõike me sealt ei leia, alates «suure lombi tagustest» Poest, Whitmanist ja Dickinsonist ning Kuuba nüüdisluuletajatest, jätkates Euroopa kirjanduskultuuri vägilaste Petrarca, Calderóni, Tirso de Molina, Francisco de Quevedo või siis selliste erakordsuste nagu Vicente Aleixandre, Fernando Pessoa, Salvador Espriu, Federico García Lorca ning lõpetades Kristian Jaak Petersoni, Kreutzwaldi, Liivi, Ivar Ivaski, Hando Runneli ja Jaan Kaplinskiga.

Tellijale

Talveti koguteos ilmus sarjas «Studia literaria Estonica». Tõepoolest, see vastab täielikult sarja nimetusele. Eesti kirjandusuurimine ja -õpetus ei saa eksisteerida lahus üldisest kirjandus- ja kultuuriõppest. Kuigi eesti kirjandus(lugu) on olnud eesti kirjakultuuri kese, on see omakorda olnud teistest kirjanduskultuuridest laenatu ja muganduste mänguväljaks. Jüri Talveti teeneks olnud eesti kirjanduse käsitlemine maailmakirjanduslikus mõõtkavas. Eesti kirjandust nagu ka kultuuri tõlgendab ta otsekui väljavõtet, ühe suurema õhtumaise kultuuriterviku epitoomi, suhestades äärtel loodut keskusega ning – mis eriti tähtis meie enesetundele! – näidates, et eesti kirjandus- ja kultuuriheerosed pole sugugi viletsamad Euroopa omadest. Eesti keel kujutab endast mikrokosmost suurte keelte kõrval, ent selles elav vaim küünib kandma ja väljendama kõiksust samasugusel ning puhuti ainulaadsemalgi viisil, nagu tehakse seda nn maailmakeeltes.

Jüri Talveti ihukriitik – niisuguse tunnustava tiitli pälvisin kunagi Runnelilt sagedaste sõnavõttude tõttu tema loomingu aadressil –, kirjanik ja tõlkija  Lauri Pilter on kogumiku saatesõnas kirjeldanud, kuidas Talvet ühendab oma käsitlustes ühelt poolt «rangel faktoloogial, kirjandusloolisel uurimistööl põhinevaid oletusi luuletajate» kohta, teiselt poolt tuleb esile aga ka Talveti valgustuslik-filosofeeriv laad. Mõistagi otsib lugeja kirjutatus ühtlasi Talveti enda luulemääratlusi. Autor tuleb sellele soovile vastu juba raamatu sissejuhatuses. Ühinedes Friedrich Schlegeli järeldusega, ütleb ta: «Luule ei ole ainult keel, ei ainult rütm, ei pelgalt riimid ega kokkukõlad. On kogu aeg midagi enamat. Metafoor kuulub ta juurde olemuslikult, aga seegi ammendab end kergesti, kui ei haara endasse seda teist, suuremat vaimu, mis inimaju eritistest väljaspool omaette elab ja mida saab tunda või vaista vaid iga üksiku elu terviku ja kordumatuse kaudu.» Hästi öeldud ja kõlab kui filosofeem. Pilter omakorda on näinud Talveti tõlgenduste põhja ja vaimset kodu 17. sajandis, tema luulemõistmist aga lähedasena kontseptualismile. Talveti poeetika on uurija meelest rajatud nii teoorias kui ka luuletaja loomingus ideeliste paradokside kõrvutamisele. «Kuid mitte ainult,» möönab Pilter. «Selleks, et luule oleks avatumalt mõistetav, peab ta olema piisavalt ebaisikuline, mida tagab kontseptuaalne selgus.»

Tagasi üles