Veider kirjandus – parim kirjandus

Foto: Pm

Loomingu Raamatukogu jätkab tublit tööd tuumautorite eestindamisel. Ilmunud on järjestikku kahe, võib vist öelda kultuskirjaniku teos, kuigi see on rumal väljend. Poolakas Witold Gombrowicz ja tšiillane Roberto Bolaño. Neis on nii mõndagi ühist.

Esiteks see, et mõlemad olid pagulased. Gombrowicz elas pärast Teist maailmasõda Argentiinas, Bolaño põgenes Tšiilist Pinocheti diktatuuri tulles (kogemustest selle režiimiga on ta kirjutanud raamatus «Tšiili nokturn», mis ilmus möödunud aastal LRis). Teiseks on mõlema puhul iseloomulik mingisugune sürrealistlik pillavus, ehkki see väljendub üsna erineval moel. Bolaño oli muide ka Gombrowiczi fänn.

Aga kõigepealt eellasest Witold Gombrowiczist. «Neitslikkus ja teisi jutte» koosneb 1930ndatest pärit lühijuttudest, tegemist on ühtlasi ka esimese materjaliga, mida ta üldse avaldas. Peagi tuli selle järel ka tema peateoseks peetav romaan «Ferdydurke». Poola kirjandusmaailm Gombrowiczi kuigi hästi vastu ei võtnud, tema asjad leiti olevat kuidagi liiga veidrad ja forsseeritud. Poola kirjandusmaailma iseloomustas natuke rahulikum, provintslikum samm, millega oldi ka harjunud.

Eesti keeles on temalt varem ilmunud suurepärane «Päevaraamat», mida mõned, ka väsimatu Gombrowiczi haipija Susan Sontag, on pidanud üldse tema parimaks. Samuti on nii tõlgitud kui lavastatud näidendeid «Laulatus» ja «Iwona, Burgundia printsess». Kõige entusiastlikumalt tegeles Gombrowiczi maaletoomisega kadunud Mati Unt.

Siinseid lühijutte oleks vast kõige lihtsam iseloomustada kui avant-fantasy’t – tegemist on idiosünkraatilise kokkusulatusega Kafkast, muinasjuttudest, kummalisest filosoofilisest forsseeritusest, veidrast huumorist, surnud ja mahamaetud kirjandusžanrite üleskaevamisest ja taaskäitlemisest, poosetamisest ja kindlasti mõnest asjast veel. Gombrowiczi lood on huvitavad ja kaasahaaravad, kuigi need ei allu kindlasti ühelegi väljakujunenud loojutustamise õpetusele. See on ikkagi kirjandus kui skisopol ja väljapritse. Tema lood on purustatud ja kaleidoskoopilised, ent seda suurema hooga kutsuvad need endaga kaasa.

Gombrowiczi viimane romaan «Kosmos», mis on üks imelik ja abstraktne kuskil porises Poola külas toimuv detektiivilugu, oleks peaaegu võitnud 1968. aastal Nobeli, kuid kahjuks jäi ülinapilt, vaid mõne häälega alla jaapani kirjanikule Yasunari Kawabatale. Mõne kuu pärast Gombrowicz ka suri.

Ka mul oli kunagi koopia Gombrowiczi «Kosmosest», kuid see varastati mu oma lihasest kodust. Kahtlustan selles teos inimest, kellelt ma ise olin varastanud ühe Czeslaw Miloszi luulekogu.

Roberto Bolaño on samuti väga põnev kirjanik, pean teda lausa oma lemmikkirjanikuks. «Liuväli» on kolme jutustaja perspektiivist kokku pandud mõrvalugu, mis areneb kusagil Kataloonia linnas. Seda teost, nagu Bolaño teoseid üldse, iseloomustab mingisugune imelik, võiks lausa öelda, et kuri atmosfäär. Kurja atmosfääriline olemasolu on ka Bolaño teoste üks karakteristikuid. Laiba tekkimine loob raamatusse küll narratiivse pinge, kuid pole põhiline, mis sellest teosest teose teeb. Teose teevad sellest eelkõige ikkagi intrigeerivad karakterid ja muidugi see kergelt sürrealistlik ja palavikuline vaib.

Bolaño alustas luuletajana, kuid selleks, et leib lauale saada, hakkas ta romaane kirjutama. Romaane pidas ta tegelikult alati kuidagi teisejärguliseks. Mingis mõttes paistab see silma ka tema teostes, kuid ei mõju halvasti, vaid hoopis hästi. Tema raamatutes on mingisugust laia joont, justkui tahaks ta näidata, vaadake, kui hästi ma igast asendist kirjutada suudan, vaadake, kuidas ma võin teha ükskõik mida selle asjaga nimega kirjandus; aga ma võin seda teha, kuna see kõik on lihtsalt teisejärguline, see on langenud materjal, millega taevast ei puuduta.

Bolaño suri 50-aastaselt. Rahvusvaheline kuulsus kirjanikuna saabus paraku postuumselt. Eesti keeles on lisaks mainitud kahele raamatule ilmunud veel «Metsikud detektiivid» – see on raamat, mis räägib avangardsete Mehhiko poeetide elust. Tõlkimist ootab tema peateos, 1000-leheküljeline «2666».   

Loomingu Raamatukogu 35–36/2015

Witold Gombrowicz «Neitsilikkus ja teisi jutte»

Tõlkija Hendrik Lindepuu

119 lk

Loomingu Raamatukogu 37–39/2015

Roberto Bolaño «Liuväli»

Tõlkija Ruth Sepp

144 lk