Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Igaveste... lugu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Claire North «Harry Augusti esimesed viisteist elu» | FOTO: Raamat

Kaanele tulnuks panna hoiatus: LUGEDA PÕHJALIKULT! Mitte hakata lapsikult sirvima siit ja sealt. Siis tuleb segadus ja üldse millelegi pihta ei saa – on see löömakas, krimka, järjekordne ajaloo ümberjutustus või mis asi üldse. Alustage ilusasti algusest, püsige kursil.

Segadusse satute tõenäoliselt ikkagi. Pole midagi, lugege edasi, raamat on seda väärt. Tõsiselt.

Teema on vana nagu öö või leib. Surematus ning mis tolk ja tagajärjed sel olla võivad. Lisaks ajalõks või mis selle nimi ongi. Ülepea, mis on aeg, ajalugu, selle muutmise tagajärjed. Sõnaga, siin on kõike väga palju. Sellepärast ei tohikski juhuslikult lugeda, järg kaob ära ning siis tuleks uuesti otsast alustada.

Peategelane avastab, et ta on surematu. Mitte nüüd, et kunagi kõrvu pea alla ei paneks, aga sünnib täpselt samas kohas ja samal ajal uuesti. Hüppa sa aknast alla, löödagu sind maha, kõik algab jälle punktis A. Punkt B võib olla eiteamillal ja eiteakus. Kusjuures, uuesti ellu tulles mäletatakse eelmisi ehk tegelikult teatakse tulevikku ette.

Mis kõlab ilmatu vahvalt. Peategelane viskab kuiva nalja, et kui teist korda teise ilmasõtta sattus, siis juba teadis, et ei tasu jalaväkke sattuda. Läheb lennuväkke mehaanikuks, sest «surrakse õhus». Pealegi tead ka neid kohti, mida sakslased pommitavad, ja oskad vältida. Eks traavivõistluste tulemuste etteteadmine ole ka väikeseks taskuabiks.

Kõlab lõbusalt, aga kui eiteamitmendas elus lolli peaga naisele seletada püüda – sest äsja on 1990. aastatesse välja elatud, teatakse, millal Nixon kukub, siis lõpetatakse hullumajas. Omaette rõõm on üsna orwellilikud Inglismaa kirjeldused. Autor on ikka põhjalikult uurinud, kuis asjad käisid.

Hullumajast tirib tüübi välja luure. Kõik on kena, aga kuna on aasta 1973, huvitab neid tüüpe kangesti, mis edasi saab. Muidugi selleks, et teada, mis edasi teha. Kuidas muuta ajalugu. Neil on omad meetodid küsimusi esitada, mille kõrval hullari komme patsient putukamürki täis toppida tundub naljamänguna.

Mispeale Harry saab teada, et ta pole ainuke selline. Et uroborid või kalatšakrad on olemas vähemalt miinus 3000. aastast, arvatavasti Babülooniast pärit. Umbes sealt algab teose seikluslikum, löömakam, aga ka filosoofilisem, ma ütleks isegi füüsikalisem osa.

Kas meil on õigust ajalugu muuta, isegi kui võiks? Kas oskame ette näha kõige paremate mõtete tegelikke tagajärgi? Natuke What if? Ehk kui ajalugu läinuks teisiti. Soovitaks neid raamatuid ka lugeda, muide.

Kalatšakrad – mulle tegi nimi hirmsat nalja, sest kui õlle rahule jätan, ütlen ikka: tšakra läks kinni – nimelt moodustavad Chronose klubi, omalaadse läbi aastatuhandete ulatuva maffia. Et aga süsteemselt 1780. aastal sündiv tüüp võib süsteemselt 1750-ndal sündivale tüübile soovitada mitte osta maja Waterloosse, siis ...

Oih, ma teen nüüd jälle seda siga, et hakkan ümber jutustama. Vabandust. Katsun edaspidi hoiduda. Lugemist väga väärt, ainult võtke endale aega, rahu ja olge valmis meenutama oma kõiki teadmisi ajaloost, füüsikast, üleüldse haridust.

FOTO: Raamat

Claire North «Harry Augusti esimesed viisteist elu»

Inglise keelest Allan Eichenbaum

Varrak

335 lk

Tagasi üles