Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2015/12/18/4812995t1h4896.jpg)
Sel nädalal möödus 20 aastat Michael Manni filmi The Heat kinodesse jõudmisest. Michael Mann on minu arust üks olulisimaid režissööre üldse, kelle suurem jõudmine populaarsesse teadvusse algas telesarjaga Miami Vice, mis tahtis olla ja ka oli nagu muusikavideo.
Filmi sündmustik on ülilühidalt järgmine. Neil Mc.Cauley (Robert De Niro) on professionaalne kurjategija, jõugu juht, töövõtja, kes plaanib veel viimast pangaröövi. Paraku jõuab tema tegevus politseinik Vincent Hanna (Al Pacino) vaatevälja ja nende vahel algab see, mida armastatakse nimetada ka kassi ja hiire mänguks. Zen-budistliku meelelaadiga Mc.Cauley (kelle elu motoks on, et kui tunned nurga tagant kuumust kerkimas, siis kaod 30 sekundiga – siit ka filmi pealkiri) ja järjekordse puruneva abieluga silmitsi seisva Hanna vahel tekib teatav vastastikune lugupidamine, mis ei saa siiski kummagi tööülesandeid segama jääda.
Nii mõnigi peab «The Heati» üheks kõige paremaks 1990ndatest kui sellisest rääkivaks filmiks. Kultuurikriitik Mark Fisher on «The Heati» nimetanud post-fordistlikuks krimifilmiks ja märkinud selle erinevust näiteks Scorsese või Coppola maffiafilmidest. Kui viimastes toimetavad traditsioonide ja pikaajalist suhetega maffiaperekonnad, siis «The Heati» puhul ainult konkreetsel eesmärgil kokku tulnud projektipõhine gäng. Tegu tehtud, mindaks ära laiali ja järgmisel aastal ei tuldaks enam kokku. Ka annab projektipõhisusele ja suhtlemise anonüümsusele ilmet Manni külm ja modernne filmikeel.
Manni filmidele on olnud iseloomulik ka stiilne soundtrack. Võib-olla ei olegi kõik need heliribale sattunud lood alati eraldi võetuna väga head ja ei peagi olema, sest nende ülesanne on liituda tervikuks, mida nad ka teevad. Üks «The Heati» võtmestseene on see, milles Hanna jälitab mööda öist Los Angelese maanteed Mc.Cauleyt. Ööpimedus, autode lähenevad-kaugenevad tagatuled, maanteevalgustuste ja teiste autode peegeldused kroomil jne – perfektne sõidu-noir-esteetika, millele on heliribaks Moby versioon Joy Divisioni loost «New Dawn Fades».
Jälitus lõpebki meeste omavahelise kohtumisega, kus ühes anonüümses diner’is toimuva vestluse käigus õpitakse üksteist tundma ja mille käigus märgitakse ühtlasi maha ka filmi keskne psühholoogiline intriig. See kuulus stseen olevat võetud üles ühe võttega, kuna mõni muu variant poleks tulnud usutavuse huvides kõne alla.
Filmielust pärisellu on «The Heatist» imbunud tänavalahingu stseen, milles Hanna juhitud politseisalk üritab äsja panka röövinud ja sularaha täis kottidega läbi linna liikuvat Mc.Cauley jõuku tabada. Seda, kuidas toimetab oma automaatrelvaga Val Kilmeri kehastatud tegelane, kasutatakse mõnes USA sõjakoolis lausa õppefilmina. Asjatundjad on sõjatudengitele öelnud: vaadake, nii kiiresti kui see Kilmeri tegelane seal, ei suuda küll üksi inimene püssi laadida, aga kui te suudaksite, oleks teiega kõik väga hästi.