Aja auk. Gangsteriklassik The Heat 20

FOTO: Erakogu

Sel nädalal möödus 20 aastat Michael Manni filmi The Heat kinodesse jõudmisest. Michael Mann on minu arust üks olulisimaid režissööre üldse, kelle suurem jõudmine populaarsesse teadvusse algas telesarjaga Miami Vice, mis tahtis olla ja ka oli nagu muusikavideo.

Tellijale

Filmi sündmustik on ülilühidalt järgmine. Neil Mc.Cauley (Robert De Niro) on professionaalne kurjategija, jõugu juht, töövõtja, kes plaanib veel viimast pangaröövi. Paraku jõuab tema tegevus politseinik Vincent Hanna (Al Pacino) vaatevälja ja nende vahel algab see, mida armastatakse nimetada ka kassi ja hiire mänguks. Zen-budistliku meelelaadiga Mc.Cauley (kelle elu motoks on, et kui tunned nurga tagant kuumust kerkimas, siis kaod 30 sekundiga – siit ka filmi pealkiri) ja järjekordse puruneva abieluga silmitsi seisva Hanna vahel tekib teatav vastastikune lugupidamine, mis ei saa siiski kummagi tööülesandeid segama jääda.

Nii mõnigi peab «The Heati» üheks kõige paremaks 1990ndatest kui sellisest rääkivaks filmiks. Kultuurikriitik Mark Fisher on «The Heati» nimetanud post-fordistlikuks krimifilmiks ja märkinud selle erinevust näiteks Scorsese või Coppola maffiafilmidest. Kui viimastes toimetavad traditsioonide ja pikaajalist suhetega maffiaperekonnad, siis «The Heati» puhul ainult konkreetsel eesmärgil kokku tulnud projektipõhine gäng. Tegu tehtud, mindaks ära laiali ja järgmisel aastal ei tuldaks enam kokku. Ka annab projektipõhisusele ja suhtlemise anonüümsusele ilmet Manni külm ja modernne filmikeel.

Tagasi üles