Uussiiruse asemel rohkem irooniat

«Valgustaja» on lavastus seda tööd tegeva nimiosalise Ivo Uukkivi hiljutise viiekümnenda sünnipäeva auks. Foto: Siim Vahur

Sel hooajal on Uku Uusbergilt esietendunud kaks lavastust: septembri lõpus Tartus Vanemuise väikeses majas «Üritus» ja detsembri alguses Tallinnas Eesti Draamateatris «Valgustaja». Mõlemad põhinevad Uusbergi tekstil ning tegelevad teatriga ja teatrit tegevate inimestega.

Näib, et lavastaja ja näitlejana otsib Uusberg neis töödes vastust küsimusele, miks ta kunagi teatrit armastas, kas teater on muutunud või muutumas ning kas tema tahab olla uuenenud teatris. Mõlemas lavastuses mängib uuendust sümboliseerivat tegelast Uusberg ise – välislavastajat, kes ei suuda trupiga suhelda, sest juhtkonna poputatud tüüp ei saa ühestki eestikeelsest sõnast aru.

Välislavastaja küll püüab (no nii kaks sekundit!) mõista inglise keelt mitte oskavat teatritöötajat, ta vaatab kõnelejale otsa ja venitab vastuseks «ooookei». Kuna musta riietatud närvilisel mehel on alati kiire, tormab ta pärast «ooookeid» pooletunnisele suitsu-kohvipausile. Uusbergi mängitud välislavastaja on hale karikatuur suurest loojast, tõsi, väga hästi õnnestunud roll.

Uusbergile passib iroonia

«Iroonia on uus uussiirus,» nii kõlas üks lause «Valgustajas». Uusberg on Eesti teatri imelaps, kes lõi kriitikud pahviks juba oma esimeste töödega. Uusberg olevat uussiiruse maaletooja, sest ta räägib lihtsatest, kuid võib-olla silmale nähtamatutest asjadest jne.

Ka oma kahes viimases töös püüab ta samuti rääkida silmale nähtamatutest asjadest.

Kui Vanemuise lavastuses oli hümn armastusele – mehe ja naise vahelisele, ent sama oluline oli ka armastus teatri vastu –, siis Eesti Draamateatris on ühtset teemat raske välja tuua. Mõlemast lavastusest, aga eelkõige pealinnas etenduvast, leiab tugeva annuse irooniat ja peab tunnistama, et iroonia sobib Uusbergile.

Suurepärane oli näiteks «Valgustajas» no99liku lavastuse paroodia: Anton Tšehhovi mitmest näidendist kokku miksitud välislavastaja töös pidas pikas seelikus ja smokingus vana näitleja lõputut monoloogi, mille saatel ronisid klaverist välja mustades ülikondades ja valgetes T-särkides siredad poisid, kes kandsid peas seamaske. Nendes stseenides pääses mõjule Kaspar Jancise imeline ja leidlik lavakujundus, kuid olulisem on, et just siis ärkas seni unelenud lava ellu, pingestus.

Õnnestunud katkend nullib aga Uusbergi soovi näidata välislavastajat saamatuna. Arvestades, et mõni tund enne esietendust keeldus trupp välislavastajaga koostööst ning uue lavastuse tegemiseks sai ta kasutada vaid vana näitlejat Eino Truud ja lavapoisse, on välislavastaja erakordselt andekas. Kahjuks katkestas lumma lavatööliste ootamatu mäss, «revolutsioon», nagu poisid seda ise nimetasid.

«Valgustajas» nähtud katkend oli väga intrigeeriv Tšehhovi käsitlus, mis pani mõtlema, et ehk on Uusberg iseendale ja kriitikute poolt talle omistatud raami, uussiirusesse vangi jäänud. Seega ei oota temalt kolmandat lavastust «teatrist teatris» – liiguvad kuuldused, et lavastaja soovib teha triloogiat –, vaid pigem hoopis katset keerata oma lavastajatöös uus lehekülg ja katsetada.

Näitleja on A ja O

Välislavastaja roll kordub nii «Ürituses» kui ka «Valgustajas». Ülejäänud tegelased on peaaegu ühel teemal rääkivates lavastustes sarnased oma vaadetelt teatrist (kindlasti on märksõnaks «pühendumine») ning töölepingust tingitud kohustusest välislavastaja poolt kokku keeratud supiga toime tulla.

Eesti Draamateatri lavastuse keskmes on valgustaja, «Ürituse» peategelane on aga ootamatult näitlemisest loobunud ja aastate eest avalikkuse eest peitu pugenud staarnäitleja.

Vanemuise lavastuses käivad «Hamleti» proovid, Eesti Draamateatri lavaloos püütakse lavale tuua Tšehhovi tekste. Mõlemas lavastuses on klassika uustõlgenduste esietendused suures ohus, liigutakse vältimatu krahhi poole.

Näitlemisest loobunud ning oma juubelipidustuste ehk ürituse peaproovi tulnud näitleja Leofred Luuk on oma pisut kohmetus ja abitus olekus sümpaatne. «Ürituse» peategelane lihtsalt ei tunne inimesi ja teatrit ära, ent ta vaatab kõike lapseliku süütusega, huviga, naeratades, sest tema hinges on sündinud otsus avaldada süda oma elu armastusele.

Aivar Tommingas teeb Luugina võimsa rolli. Nagu ka tema kunagist lava(elu)partnerit mängiv Külliki Saldre. Ka Helle on jätnud näitlemise, mitte vabatahtlikult, ja nüüd tõlgib inspitsiendina töötav tragi naine välislavastaja soove.

Tommingase ja Saldre mäng on kirglik ja teineteisele toetuv nagu hea seks. Juba nende pärast tasub osta pilet Vanemuisesse, aga õnneks mitte ainus, sest «Üritus» on koomiline, valus ja ilus.

Kui olulised on kogenud näitlejad, kes suudavad igas olukorras etenduse ära mängida, näitab «Valgustajas» Eino Truu. Hoolimata soovist lavastaja mõrvata, tuleb Raimo Passi mängitav Truu ainsa professionaalse näitlejana (kõik teised on tülli pööranud või saanud parema pakkumise!) lavale ning teeb täpse ja kalkuleeritud rolli, esitades veel viimasel hetkel muutunud teksti perfektselt. Truu möllab kui sügistormine meri, kuid kell seitse saab temast ja ajutisest mälukaotusest võitu heas mõttes kretinism ning lavale astub rollis näitleja.

Kusjuures kui «Valgustajas» raiuvad tähenduslike nimedega (Voltäär, Russoo ja Monteskjöö) lavapoisid keset esietendust elektrikaabli puruks, on just vana näitleja see, kes süütab pimedas saalis küünla ning annab pisutki valgust. Nii saab Truust valgustaja, seega näitab Uusberg, et tema jaoks on näitleja siiski kõige olulisem.

«Valgustajat» veab Ivo Uukkivi mängitud Valgustaja, kes kehastab lõputut headust, sallivust ja mõistmist. Ent pisut jäävad häirima tema tegelase allaheitlikkus ja kõigega leppimine, mis tulevad kõige selgemalt esile viimases vaatuses: seni kosmose suuruse ja inimese väiksuse üle mõtisklenud mees istub «revolutsiooni» ajal saalis ega püüa kuidagi toimunusse sekkuda. Ta eelistab jääda nähtamatuks ja vaikivaks pealtvaatajaks.

Valgustaja on ohutu, nagu ka tema sõber Semjon (Guido Kangur), keda ambitsioonikal, kuid asjatundmatul punapeast teatridirektoril (Harriet Toompere) tuleb kontsakingaga saalipõrandale laiali hõõruda.

Tugevuseks näitlejatööd

Uusbergi autorilavastusele on omane lihtsustamine: head tegelased (Valgustaja, Eino Truu, Helle, Leofred Luuk, Semjon) on läbinisti head, halvad tegelased (välislavastaja, teatridirektor) karikatuurselt naeruväärsed, tehnilisi töid tegevad teatritöötajad on aga kirglikud, kuid piiratud arusaama ja mõistusega.

«Valgustaja» suurim probleem on sõnade üleküllus, sest nii kaob lugu – idee. Autorile olulised mõtted on kirja pandud liiga etteaimatavate lausetega, mistõttu ei teki uut või huvi äratavat konteksti.

Esietendusel kestis «Valgustaja» neli tundi ja see pikkus polnud sisuliselt kuidagi põhjendatud. Kuid kõik need, kes ostavad «Valgustajale» pileti nüüd, ei näe enam sellist lavastust, mis etendus 12. detsembril. Esietenduse järel otsustas lavastaja materjali 45 minuti võrra kärpida, ent siinne arvustus on kirjutatud neljatunnise etenduse põhjal. Võib loota, et praegu mängukavas olev «Valgustaja» on kõvasti võitnud.

Kui küsida, kas Uusberg on Vanemuist ja Eesti Draamateatrit ninapidi vedanud, sest on ühe ja sama idee müünud maha kahele suurteatrile, siis peab vastates keerutama. Kahest näidendist oleks saanud kokku kirjutada ühe tugeva teksti: «teater teatris»-teemaliste lavastuste puudust Eesti teatrite repertuaaris pole. Ent tänu Uusbergi tekstile ja lavastustele on olnud näitlejatel võimalus teha häid rolle. «Ürituse» ja «Valgustaja» suurim tugevus ongi näitlejatööd.

Arvustus

«Valgustaja»

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Kaspar Jancis

Osades: Ivo Uukkivi, Markus Luik, Robert Annus, Kristo Viiding, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Raimo Pass, Tõnu Oja, Guido Kangur

Esietendus 12. detsembril Eesti Draamateatri väikeses saalis

«Üritus»

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Kaspar Jancis

Osades: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Jaanika Arum, Linda Kolde, Markus Dvinjaninov, Maria Soomets, Uku Uusberg

Esietendus 28. septembril Vanemuise väikeses majas