Klišeevaba film klišeelikust elust

Amy Winehouse muusikutee alguses. Foto: Kaader filmist

Arvestades, kui palju jäi Amy Winehouse´ist maha kõikvõimalikku isiklikku videomaterjali, pidi see film varem või hiljem tulema. Kas tõesti oli kaamera tal igal pool järel, mõtlesin hetkeks kerge hämmeldusega, kogusin ennast ja jõudsin tõdemusele, et kellel meil tänapäeval siis pole. Režissöör Asif Kapadia on muide varem teinud dokfilmi ka ühest teisest traagiliselt hukkunud legendist, vormelipiloot Ayrton Sennast.

«Amy» esilinastus tänavusel Cannes’i festivalil ja pälvis seal heakskiidu. Kriitika on üldse tööga väga rahule jäänud. Tegemist ongi korraliku filmiga, täpsemalt öeldes korraliku pisarakiskuja filmiga. Tahtsin ma seda või mitte, aga võttis minulgi silma märjaks, mida tuli loomulikult püüda teiste eest varjata.

Vahelepõikena olgu öeldud, et kultuuritööstusest kirjutanud filosoof Theodor Adorno jutu järgi käivad inimesed selleks kinos nutmas, et siis ei tundu nende oma viletsavõitu elu nii vilets. Tõepoolest, minu viletsavõitu elu ei tundu Amy viletsavõitu eluga üldse võrreldav, nii et oma kogemusest võin nüüd väita, et Adornol on õigus.

Kõik, ütleme siis, psühhoanalüütilised eluklišeed on selles filmis olemas. Amy vanemad lahutavad, kui tütar on üheksane. Pärast seda tekivad muidu rõõmsameelsel lapsel teatavad probleemid, mis teda täiskasvanueaski vaevama hakkavad. Komplektis on buliimia, alkohol, narkootikumid, viidatakse ka millelegi nümfomaanialaadsele.

Samasugust narratiivi pidi liikus möödunud aastal korraks ka meie kinodesse jõudnud ja samuti vanadel kaadritel põhinev film Kurt Cobainist («Cobain: Montage Of Heck»), milles samuti pärast vanemate lahutust toimus murdumine.

Nii Amy kui Kurt jõuavad lõpuks heroiini juurde, mida üldiselt on kirjeldatud ka kui feminiinset narkootikumi, teatavat tagasipöördumist emaüska ja selle fluktuatsioonide juurde. Levinud kujutelma järgi olevat heroiinitarvitaja tubase eluviisiga ega pea puhtust. Mõlema puhul armastatakse ikka ära märkida, kuidas kuulsus neile ei meeldinud, see saabus natuke ootamatult ja tahtmatult ning see nad lõpuks ka tappis. Kaadrid teismelisest Amyst veel õnneks tulevast piina ette ei ennusta.

Mida me Amy Winehouse’i kohta filmist veel teada saame? Näiteks seda, et talle ei meeldinud tänapäeva popmuusika. Keegi kirjeldab Amyt kui vana hinge noore inimese kehas. Muide, selliste Kurt Cobaini kaasaegsete bändide nagu Alice In Chains või Toomas Hendrik Ilvese ühe lemmikbändi Pearl Jam lauljaid iseloomustati ka kui «vana meest noore mehe kehas». Alice In Chainsi laulja Layne Staley suri samuti heroiinisurma.

Nii et Spice Girlsi laadsetele «produktidele» Amy justkui vastandus. Tema oli «päris». Loomulik, koolitamata anne, terava mõistuse ja hea suuvärgiga juuditüdruk otse Põhja-Londonist, hiljem Camdenist.  Filmi alguses saame teada, et Amy parim sõber ja esimene mänedžer töötab just Spice Girlsi leiutaja Simon Fulleri popivabrikus. Mälestusväärne on filmist ka kaader, milles Amy annab raadiointervjuud ja intervjueerija kiidab talle Didot. Winehouse pööritab selle peale silmi, lõbustades vaatajat.

Filmi põhjal jääb Amyst mulje kui kuldse südamega inimesest, keda võidakse küll «keeruliseks ja ettearvamatuks» isiksuseks pidada ja kellega koostöö ei pruugi klappida. Ka see kõneleb justkui tõelisest inimesest, kes popimaailma valskuse läbi on näinud ja sellega eriti suhestuda ei võta, kuna teda ei koti. Tõsi on, et Amy tundubki cool ja vaimukas, tema sõber räppar Mos Def meenutab teda ka kui vahvat tüdrukut, kes võis igaühe laua alla juua.

Paraku luusib Amy loos ringi ka üks Camdeni elukapten, kelle nimi mul praegu meelest ära läks. Tegelikult ei olegi ta nime vaja teada, sest guugeldades selgub, et kõik tabamused on seotud Amy Winehouse’iga, iseseisvalt maailm teda ei mäleta. Ka on võimalik leida uudis, kuidas see omaaegne uljas kuju alles neli aastat hiljem Amy Winehouse’i hauale lilled tihkab viia.

Amy abiellubki Camdeni tüübiga, kes teda crack-kokaiini ja heroiini võrgutavasse surmalooriga varjatud maailma kutsub ja parasiidina lauljat sealt enam välja lasta ei taha. Amy ongi kirjeldanud oma paari abieluaastat kui pidevat narkootikumide tarvitamist. Nii mõnigi kord kohtume taas kuulsate paparatsopiltidega kahest murtud plastmassilõhna eritava näoga tüübist mööda Londonit hiilimas.

Ma nüüd kogu filmi ja elulugu tervikuna ümber jutustama ei hakka, «Amy» on meisterlikult teostatud ja emotsionaalselt kurnav film ühest sümpaatsest ja andekast kunstnikust, kelle hea süda võimaldas teda ka kasuahnetel inimestel ära kasutada.

Kui tavaliselt kasutatakse dokfilmides rääkivaid päid, siis sellisest vigurist on režissöör filmi huvides loobunud ja teinud õigesti. Hääled kõnelevad kaadri taga ega tule pilti lollakas stuudiovalguses segama. Filmis ei esine ka sellist asja nagu kõrvalseisja või muusikakriitiku pilk.

See film on kui seestpoolt tulev intiimne ja empaatiline, kurb ning kaasatundev pilk. Ega ta jõulufilm ei ole.

UUS FILM KINOLEVIS

«Amy»

Režissöör Asif Kapadia

Suurbritannia 2015

Eesti kinolevis alates 18. detsembrist