/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2015/12/21/4820367t1h1bea.jpg)
Kui kinno lähete – ja «Lugude lugu» peaks kindlasti vaatama –, siis ärge lapsi kaasa võtke. Charles Perrault’ ja vendade Grimmide julmemad jutud on selle kõrval mannapuder.
Vanad head julmad muinasjutud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matteo Garrone tegi oma filmi Napoli poeedi ja folkloorikoguja Giambattista Basile (1566–1632) kirja pandud lugude põhjal. Need on pärit ajast, kui muinaslood olid veel päris. Õpetlikud ja julmad. Tänapäeval ei tohi Punamütsike vanaemale isegi veini viia, vaid poliitkorrektset marjamahla. Garrone ei hellita, paneb täie rauaga. Stiilinäide: inimesi nülitakse elusalt (ja vabatahtlikult) mujalgi kui «Troonide mängus».
Filmi jälgib kolme kuningakoja toimetamisi, mis kulgevad üksteisest sõltumatult, kuid enne lõputiitreid kokku sõlmitakse. Üks viljatu kuningapaar üritab tagajärjetult troonipärijat eostada, kuni lossi külastav maag asja korda lubab ajada. Nagu ikka elus ja surmas, on igal asjal oma hind ja sedapuhku üsna kohutav.
Teine kuningas on tiirane hoorajääger, kes kasutab naisi nagu ninarätte. Loomulikult armub ta mõistuse kaotuseni lihtsasse värvalisse, keda isegi vilksamisi näinud pole. Kolmandas lossis elab leskkuningas, kes kasvatab salaja oma magamistoas äärmiselt veidrat olendit, aga meheleminekueas tütrele tähelepanu ei jätku. Ja kui tütar lõpuks mehele pannakse, siis... eks te ise näete, kellele.
Garrone kasutab eriti poeetilist jutustamislaadi, kaadrid on kui maalid, mida võiks filmi peatades minuteid imetleda. Vägisi tuli meelde võrdlus oktoobris linastunud Guillermo del Toro «Veripunase mäetipuga» ja minu eelistus langeb Garronele. Del Toro film on muidugi visuaalne meistriteos, aga kogu see kodeeritud värvidega arvutigraafika jätab loo jutustamiseks vähem ruumi. Kinost väljudes taipad, et seda ei olnudki eriti.
«Lugude loo» lood võiksid sama hästi toimuda 21. sajandil kuskil New Yorgis või Berliinis. See näitab, et inimesed pole viimase 400 aasta jooksul suurt muutunud. Kuid tänapäeva tooduna poleks need filmina nii mõjuvad. Garrone filmi nõiduslikkuse tagavad imelised kostüümid, ajaloolised võttekohad ja tundlik värvikäsitlus. Olgu selle näiteks siinne pilt kuningannast (Salma Hayek), kes lapsesaamisihas merekoletise verist südant järab.
UUS FILM KINOLEVIS
«Lugude lugu»
Režissöör Matteo Garrone
Itaalia-Prantsusmaa-Suurbritannia 2015
Alates 18. detsembrist Eesti kinolevis