Kriitik soovitab: viis friigifilmi jõuludeks
Treilerid!

«Kuuskede kättemaks» («Treevenge»)

FOTO: Kaader filmist

Filmikriitik Ralf Sauter pani toimetuse palvel kokku soovitusnimekirja neile, kellel verivorstist ja aisakelladest kõrini. Kui ei taha taas pühade ajal telekast jõllitada seda, kuidas «Visa hing» «Üksinda kodus» on, siis otsi üles need tumemeelsed filmid ja lase oma koju natuke jõuluõudust.

«Mustad jõulud» («Black Christmas»)

1974. aasta «Mustad jõulud» («Black Christmas») kuulub varaste oluliste slasherite hulka, ent paraku on see painajalik õudusfilm jäänud paar aastat hiljem välja tulnud ja palju suurema populaarsuse saavutanud «Halloweeni» varju.

Filmi keskmes seltskond suures õpilaskodus elavaid tütarlapsi, kes hakkavad jõulude ajal saama hirmuäratavaid telefonikõnesid väärastunud maniakilt. Viimane toob alati kuuldavale ebamääraseid häirivaid häälitsusi ning paneb siis järsku toru hargile, tekitades tüdrukutes iga kõnega üha rohkem ebamugavust.

Mis filmi pingeliseks teeb: vaatajale on algusest peale teada, et tüdrukutega pidevalt ühendust võttev hull varjab end sama maja pimedal pööningul, oodates sobivat hetke, et peidust välja tulla. Kui kaheksakümnendatel toodetud slasherites domineerib vägivald, siis «Mustad jõulud» on silmapaistev just atmosfääri poolest. Telefonikõned, millega salapärane psühhopaat õpilaskodus valitsevat jõulurahu rikub, muutuvad aina häirivamaks ja pinge kasvab iga hetkega. Kes ei ütle ära kvaliteetsest klassikalisest õudukast, saab «Mustadest jõuludest» korraliku elamuse, sest vaieldavalt tegemist ühe kõhedama filmiga üldse.

«Vastik vana» («Bad Santa»)

Mis oleks, kui mees, kes üle kõige jõule vihkab, peaks kehastuma jõuluvanaks? Mustas komöödias «Vastik vana» kehastab Oscari-võitja Billy-Bob Thornton misantroopset alkohoolikut Williet, kelle tööks pühade ajal on kaubanduskeskustes jõuluvanana esinemine.

See teeb muidugi lihtsaks neid kaubanduskeskusi röövida, sest kes oskaks kahtlustada punast kuube ja pehmet valget habet kandvat jõulumeest? «Vastik vana»on jõulufilmi kohta häbitult küüniline, ropp ja sünge komöödia, kuid sellest leiab ka liigutavaid hetki, sest Williel tekib veider sõprus trullaka poisiga, kes naiivselt usub, et viina järele haisev depresiivne mees ongi pesuehtne jõuluvana. «Vastikut vana»on kodumaised telekanalid näidanud korduvalt, kuid pole paremat aega filmi uuesti vaadata, sest täpselt aasta pärast saabub kinodesse teine osa, kus Billy-Bob Thornton taas Willieks kehastub. Ühtlasi eksisteerib filmist kolm küllaltki erinevat versiooni, millest vaieldavalt parim (ja ka tõsiseim) on 88-minuti pikkune director’s cut.

«Tüütud pantvangid» («The Ref»)

Küünilistest jõuluteemalistest komöödiatest rääkides ei saa üle ega ümber «Tüütutest pantvangidest», kus käpardlik murdvaras võtab pühade ajal pantvangi abielupaari, kes nii jõuludest kui teineteisest täiesti tüdinud on ega püüagi seda peita.

Varganägu Gus mõistab ruttu õudusega, et on köitega kinni sidunud inimesed, kes teineteist silmaotsastki ei salli... ja nende lõpmatu nääklemine valmistab kordades rohkem peavalu kui ühtede ja samade jõululaulude kuulmine tuhandendat korda. Ruttu jõuame arusaamisele, et kergelt ärrituv kurjategija on tegelaste seast mõistlikum. Filmi tugevusteks läbivalt muhe dialoog ning võrratu näitlejaskond, kuhu kuuluvad teiste seas Kevin Spacey (keda ei kohta niisugustes jantides tihti) ja Denis Leary, tuntud sardooniline koomik, kes filmi vältel üha närvilisemaks muutuva Gusi ossa ideaalselt sobib.

Kuigi «Tüütute pantvangide» tegevus toimub pühade ajal, ei tunne ükski tegelane hetkekski rõõmu. See on häbematu must komöödia inimestest, kes parima meelega veedaksid pühad omaette lähimal asuvas baaris... aga olude sunnil peavad nad ninapidi koos olema. Erinevalt teistest jõulufilmidest ei näe «Tüütutes pantvangides» ainsatki naeratust, ja see filmi niivõrd muhedaks teebki.

«Läksime» («Go»)

Narkotehinguid toimub ka pühade ajal. Ajaproovile suurepäraselt vastu pannud tempoka kolmevaatusliku põneviku «Läksime»alguses satub noor poemüüja Ronna jõulude ajal suurtesse sekeldustesse, kui otsustab osta oma kolleegi Simoni diileri käest paarkümmend Ecstasy tabletti ja neid edasi hangeldada. Kuna filmi tegevus toimub nii Los Angeleses kui Las Vegases, ei kohta selles ainsatki lumehelvest (ainult pulbreid, mis meenutavad lund).

Ometi tuletatakse meile muudkui meelde, et filmi südames olevad noored möllavad just jõuluajal - isegi Timothy Olyphanti mängitud narkodiiler on enda korterisse toonud hädise kuuse ning kannab päkapikumütsi, kui Ronna teda külastab. «Läksime» on kineetiline, mänguline ja värvikas sõltumatu film hilistest 90ndatest, mis järk-järgult pöörasemaks muutub, pannes vaatajal pea pöörlema nagu pudel korralikku glögi. Omapärane ülesehituse, säravate noorte näitlejate ja kiire rütmiga «Läksime» ei tohiks külmaks jätta kedagi.

«Kuuskede kättemaks» («Treevenge»)

Kas oled kunagi mõelnud, kui niru oleks olla pühade ajal üks tavaline kuusk? Jason Eisener, kelle vulgaarse ja vägivaldset komöödiat «Pumppüssiga parm» näidati mitme aasta eest Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil, on varasemalt teinud ka lõbusa veerandtunnise fantaasiafilmi «Kuuskede kättemaks», mis näitab, kui raske on elu kuuskede jaoks jõuluajal.

Mis tunne see küll olla võiks, kui sind terava saega rünnatakse, loksuvas kaubikus metsast minema sõidutatakse, võrku mähitakse ja seejärel mõnele perekonnale müüakse, kes su oma koju viib ning siis vastikute ehetega katab? Arvata võib, et kui kuused peaks järsku maagiliselt ellu ärkama, ei oleks neil sellise kohtlemise üle sugugi hea meel... ja täpselt nii pöörases «Kuuskede kättemaksus» juhtubki. See on  nagu zombifilm, kus zombide asemel tigedad kuused. Tõeliselt ajuvaba, aga ka pööraselt vaimukas ja innovaatiline lühikas, mida soovitaks vaid tugevate närvidega friikidele.

Treevenge from jasoneisener on Vimeo.

Tagasi üles