Kirjandusvälja külluslik mitmekesisus

Mart Sander

FOTO: Tairo Lutter

Lahkuv aasta eesti raamatumaastikul pakub võrdlust mõne küllusliku, kuigi samas kaootiliselt kaetud pidulauaga, nagu seda võib näha flaamlase Frans Snydersi natüürmortidel: metsa- ja aiaannid kõrvuti jahisaagiks saadud linnu- ning loomarümpade või juba mahlaste praadidega, sekka kõiksugu delikatesse. 

Kui iga päev tuleb trükist vähemalt üks eestikeelne teos, olgu see algupärand või tõlgitud, kuulugu see laste- või täiskasvanute kirjandusse, esindagu see luulet, esseistikat, memuaristikat või mõttekirjandust, siis on selge, et sellest ülevaate saamine käib üle jõu ka kriitikust professionaalsele lugejale. Tavalugeja rahuldub juhuse või juba tuntud autorinimega. Kirjandusturulgi maksab käive, aga selle varjupooleks on ilmunust suurema osa kiire taandumine kaupluseriiulite tagaridadesse, paljude puhul lausa hangumine ladudes, aga igal juhul  allumine «uus – uuem – veelgi uuem» režiimile. Tuleviku horisondilt võib praegune mitmekesisus paista kesisena.

Aga mis sellest, elagem tänases. Ja siin on lugemist kõigile maitsetele. Lemmikute loeteludki näitavad lugejaskonna hargnemisi, kihistumisi, orvastumisi – igaühele oma.

Nõnda siis see, kes ootab määratlustele allumatut  suurejoonelist kirjanduseksperimenti, võtab lugeda  Tõnis Vilu värssromaani «Igavene kevad» või romaanivõistluse žürii tummaks võtnud keelelist ekvilibristikat Jaan Malini teose «Maa ja ilm» näol (muide, selle kirjastaja kõlab sama väljakutsuvalt: «paranoia publishing»). Mõni teine aga, kes vajab mõnusat öökapipealset raamatut, seltsib Olavi Ruitlase hõllandusliku romaaniga «Vee peal», mediteerib koos Tõnu Õnnepaluga tema «Lõpetuse inglis» või naudib – nüüd võib vist juba tõesti öelda – «vana hea» Mart Kivastiku «Autoportreed naise ja hobusega». Aga on ka rahutukstegevaid, vastuolulisi tundeid-mõtteid äratavaid lugemisi. Üks niisugune romaan on kahtlemata Mart Kadastiku «Eluaegne», mida kriitika establishment  liigitaks levikirjanduse alla: levib küll, aga pjedestaalile ei ulatu. Ometi avaneb erootilis-seksuaalsete stseenide ning filmiliku jutustuse allhoovusena mitu lapsepõlves ja nooruses kogetud psüühilist traumat, mille ületamispüüd lõpeb vähemalt peategelasele traagiliselt.

Üllatava lugemise osaliseks sain aga Mart Sanderi romaaniga «Litsid», mida uue põlvkonna kriitika-autoriteediks tõusnud Mihkel Kunnus on siinsamas Postimehes üpriski põhjalikult ja tunnustavalt käsitlenud. Nõustudes temaga, et Sanderi romaani intrigeerivateks atribuutideks on kõigepealt autor ise (muide ka Kadastik autorinimena on juba omaette intriig!) ning seejärel ka romaani väljakutsuv pealkiri (miks ei võinud see olla «kombekam», näiteks konkubiinid, kurtisaanid, prostituudid vms?), leian, nagu ka Kunnus, et tegemist on andeka jutustaja ning lavastajaga. Jah, igas romaani kirjutajas peab elama ka lavastaja. Sanderi romaani ajaraamiks on Eesti «vaikiv alistumine» 1939–1940, lavapildiks aga proua Kuke «härrasteklubi».

Ma ei tea, kas see kõlab komplimendina või kitšimaigulisuse tunnistusena, aga eesti kirjaniku Sanderi romaani lugesin otsekui üht head tõlget, noh näiteks Agatha Christielt või William Somerset Maughamilt. Elegants väljendustasandil, interjööride aistitavad kirjeldused, tegelaste napp, kuid tabavate detailidega portreteerimine. Autor jutustajana on selles romaanis kogu aeg kohal, tema suhtumine nähtaval. 1930ndate Eesti on Sanderile seesama õilis kaduv maailm, mis Esimeses maailmasõjas kokku varisenud viktoriaanlik Inglismaa.

Meenutan, et vähemalt üks eesti kirjanik on ka varem lõbumaja – Sanderil küll rohkem salong – tegevuspaigana kujutanud. Nimelt Valmar Adams oma Tartu-romaanis «Esta astub ellu» (1987), kus see kandis nime «Härra Mülleri asutus». Viit, «härrasteklubi teenindajatena» alles puhkemiseas naist kujutab Sander varjamatu empaatiaga. Litsilöömine tõuseb romaanis üheks võimalikuks ellujäämisstrateegiaks, laienedes osale Eesti eliidist (vabariigi valitsus on tellinud oma rahvale ja riigile «punase loojangu», 1940. aasta juunipööre kui nukuteater, Barbaruse «litsindus»), aga ka alamatel tasanditel kuni proua Kuke rohujuuretasandini välja. 

Baltisaksa aadliku Franz von Wernigerodega abielus olnud ning varanduse pärinud Birgitte Kukk tegutsebki romaanis kord otsekui Miss Marple – «Litsid» on žanrilt ka põnevik –, kord aga «proua Kuke kanala» ning käest libiseva maailma kaitseinglina. Nii tema kui ka sõjanõunik Metsla, ühtlasi proua Kuke armuke, on romaani paarisrakendiks, mõlemad värvikad tegelased, Metsla koguni kohanemise ja kollaborandi sümbol, meenutades Sofi Oksaneni «Kui tuvid kadusid» libedikust peategelast Edgar Partsu.

Sanderi romaan «Litsid» tõotab järge, sest tegemist on esimese raamatuga. Aga juba sellegi teose põhjal võib öelda, et võimaliku-kujuteldava põimimine faktilise ajaloolisusega (huvitav tõesti, kas näiteks tulevane USA president John Kennedygi külastas proua Kuke salongi!?) võimaldab esitada Eesti saatuseloost n-ö seest- või koguni altpoolt vaate.

2015. aasta kirjandusliku pidulaua on aidanud katta eeskätt siiski kolm romaanivõistlust, mille võiduteosed, Armin Kõomäe «Lui Vutoon», Jim Ashilevi «Kehade mets», Märt Lauri «Lahustumine», Kaur Riismaa «Pimeda mehe aiad» jt pretendeerivad mõnele teiselegi tunnustuspreemiale. Ootuspäraselt, aga samas ka erandlikuna tõuseb esile Andrus Kivirähki «Oskar ja asjad». Nii nagu on olemas «koguperefilmid», nii võib sedagi teost käsitleda «koguperekirjandusena».

Mina lugesin Oskari-raamatut nagu Tuglase «Väikest Illimari». Nii nagu Illimar Tuglase võrratus teoses avastab pärast ärkamist maailma, nii juhtub see maale vanaema juurde jäetud Oskariga. Kivirähki romaani – võib ju nii öelda! – lõpp on pisarateni liigutav, samas laetud filosoofilise üldistusega eluringide korduvusest. Lausa teraapiline lugemine. Samasuguse rahvusteraapilise teo alla võiks arvata ka Valdur Mikita «Lindvistika» – ajaloo ja ilukirjandusku fantaasia piirile jäävate esseede (aga miks ka mitte novellide) kogumiku. 

Kui siit edasi astuda otseselt mõttekirjanduse valda, siis aasta üllatuseks on järgnema jääv Margus Oti eestikeelset filosofeerimisvõimalust manifesteeriv  «Vägi». Artiklikogumikena, mida on tavaks nimetada ka metakirjanduseks, sekundeerivad talle Jüri Talveti «Luulest» ja Cornelius Hasselblatti «Eemalt vaadates» – baltisaksa päritolu õpetlase eesti keeles ilmuvad eesti kirjanduse käsitlused, mida võib võtta ka kui «vahelugemistena» järgmisel aastal ilmuvale Hasselblatti ühemehe kirjandusloole «Eesti kirjanduse ajalugu».

Luulesündmust, julgen öelda, sel aastal siiski ei leidu, kui mitte just selleks pidada Jaan Kaplinski venekeelse (!) debüütkogu «Белые бабочки ночи» esimest kohta konkursil Russkaja Premija. Siiski on mul hea meel, et kõrvuti kümnete nooremate ja noorimate luuletajatega kõlab võrdväärselt nüüdseks juba klassikutena võetavate autorite hääl. Mats Traadi, Hando Runneli, Lehte Hainsalu, Doris Kareva uued etteasted ilmutavad just sedasorti küpsust, millisena Thomas Stearns Eliot kunagi klassikat määratles. Mitte tardunud, vaid aina elav ja kaasa mõtlema inspireeriv looming.

Tagasi üles