Kuri ilmub inimesse trikiga

Jaanus Adamson «Freudi häda. Kirjutisi 2004–2013»

FOTO: Raamat

Jõulu eel ilmus psühhoanalüüsisõbra lugemislauale midagi tõeliselt gurmaanlikku Jaanus Adamsoni sulest, raamat, mis koondab kakskümmend psühhoanalüüsiteemalist artiklit valdavalt kirjandusest ja perioodist, mil autor oli 38–47 aastat vana. Just neljakümnenda eluaasta piirimail saab mees nii küpseks, et kirjutada nõnda elutarku, palju ütlevaid artikleid.

Tellijale

Kui pidada olemuslikuks elukajastajaks just psühholoogiat, mitte aga filosoofiat või muud teadust, siis on «Freudi häda» lõppenud aasta parim teos. Või õigem oleks ütelda teadusteos. Selle raamatu piires tõusevad omakorda esile kolm esseed: avaessee muinasjuttudest, kirjutis väliseesti kirjaniku Mare Kandre loomingust ja lõpuks artikkel Kafkast.

Adamson, nagu ka tema õpetaja Vaino Vahing, on psühhoanalüütik, nad mõlemad nõustuvad inimese hüpoteetilise jagamisega Minaks, Üliminaks ja Mitteteadvuseks, millest esimesed kaks on vaid osaliselt teadvustatud ja kolmas on kõigele primaarne See (lk 15). Muinasjuttudes avaldub Freudi järgi Oidipuse kompleksi eelne infantiilne agressiivsus, milles hirmud avalduvad liialdatud mõõtmetes ning ilmneb koost lahutamise tung (lk 8). Muinasjutt on trauma kokkuvõte ja kui nõiamoor Hansukese ja Gretekese ahju topib, siis lapsed mõtlevadki nii. Ehk nagu Adamson ise lihtsas stiilis selgitab: «Üks süütuilmeline kunstiüliõpilane küsis mult kunagi loengus, miks psühhoanalüüsis räägitakse ainult hirmsatest asjadest. Ei mäletagi, kuidas end välja keerutasin, kuid nüüd mõtlen, et tulnuks lihtsalt vastu küsida: «Oled sa kunagi lugenud mõnda muinasjuttu?»» (lk 9).

Tagasi üles