Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/06/4854083t1h40f1.jpg)
Jõulu eel ilmus psühhoanalüüsisõbra lugemislauale midagi tõeliselt gurmaanlikku Jaanus Adamsoni sulest, raamat, mis koondab kakskümmend psühhoanalüüsiteemalist artiklit valdavalt kirjandusest ja perioodist, mil autor oli 38–47 aastat vana. Just neljakümnenda eluaasta piirimail saab mees nii küpseks, et kirjutada nõnda elutarku, palju ütlevaid artikleid.
Kui pidada olemuslikuks elukajastajaks just psühholoogiat, mitte aga filosoofiat või muud teadust, siis on «Freudi häda» lõppenud aasta parim teos. Või õigem oleks ütelda teadusteos. Selle raamatu piires tõusevad omakorda esile kolm esseed: avaessee muinasjuttudest, kirjutis väliseesti kirjaniku Mare Kandre loomingust ja lõpuks artikkel Kafkast.