Neitsi Maali 2015 laureaat on Riho Unt filmiga “Isand”

Kolmapäeval 6. jaanuaril kuulutati kinos Sõprus välja Eesti filmiajakirjanike ühingu aastapreemia Neitsi Maali laureaat. Pronkskuju 2015. aasta parima Eesti filmi eest läks Riho Undi lühianimatsioonile “Isand”.

“Isand” on Friedebert Tuglase novelli “Popi ja Huhuu” ainetel valminud 18-minutiline nukufilm, mis räägib koerast Popist ja pärdikust Huhuust, kes ootavad koju tagasi oma isandat, kes ühel päeval enam lihtsalt ei tule. Loomad peavad ise hakkama saama ja uues olukorras, kus vastutus langeb vaid neile iseendile ja isandat enam ei ole, joonistuvad õige pea välja uued, traagilised jõujooned.

“Isandas” on kasutatud Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusikat. 2015. aasta vältel langes filmile osaks ka märkimisväärne rahvusvaheline tunnustus: maailma ehk olulisimal animafilmide festivalil Annecys Prantsusmaal sai film pärjatud Žürii auhinnaga lühifilmide kategoorias, ülejäänud kümnekonna auhinna seas on ka näiteks Ottawa ja Espinho festivalide peaauhinnad. 

Eesti filmiajakirjanike ühingu esimehe Tristan Priimäe sõnul on tegemist igati hea tulemusega: “«Isand» on pealtnäha sirgjooneline, narratiivne lugu, mis võib tunduda lihtsana, aga vaadates seda, kuidas maailmas mängivad järjest enam rolli muutuvad jõuvahekorrad ja ebaühtlaselt jaotuv võim, saab “Isandat” näha ka kui peent kommentaari meie ajastule üldse,” ütles Priimägi.

Neitsi Maali pronkskujuga kaasneb rahaline auhind 2000 eurot, mille paneb välja Olympic Casino Eesti. Preemia väljaandja Olympic Casino Eesti tegevdirektori Aigar Haini sõnul on Aasta Film kõige pikema ajalooga erasektori poolt rahastatav aastapreemia Eestis. “Toetame Neitsi Maali auhinda juba 16 aastat järjest, alates 2001. aastast, ning tegemist on kindlasti kõige pikema järjepidevalt väljaantava rahalise auhinnaga Olympic Casino ajaloos. Oleme uhked Eesti filmitööstuse üle ning jälgime põnevusega selle ülemaailmset võidukäiku,” ütles Aigar Hain.

“Isand” osutus valituks viie nominendi hulgast, kelleks olid lisaks veel kaks mängufilmi: “1944” (Elmo Nüganen) ja “Roukli” (Veiko Õunpuu); ning kaks dokumentaalfilmi: “Fast Eddy vanad uudised” (Marko Raat) ja “Moest väljas” (Jaak Kilmi ja Lennart Laberenz).

Lisaks Neitsi Maalile anti välja ka EFÜ aasta levifilmi ja aasta filmiajakirjaniku auhinnad. Aasta levifilmiks valiti ka parima filmi Oscari saanud “Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)”, mille lavastajaks on Alejandro Gonzalez Iñárritu. Aasta filmiajakirjaniku tiitliga pärjati Tõnu Karjatset “sihikindla ja viljaka töö eest nii raadios kui ka digi- ja trükimeedias”.

EFÜ tegutseb alates 1993. aastast ja on rahvusvahelise filmiajakirjanike organisatsiooni FIPRESCI liige. Esimene Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhind anti välja 1994. aastal 1993. aastal valminud filmile.

Neitsi Maali varasemad laureaadid:

2014

Martti Helde mängufilm “Risttuules“

2013

Zaza Urušadze mängufilm “Mandariinid“

2012

Toomas Hussari mängufilm “Seenelkäik” ja Sulev Keeduse dokumentaalfilm “Varesesaare venelased”

2011

Jaan Tootseni dokumentaalfilm “Uus Maailm”

2010

Mati Küti nukufilm “Taevalaul”

2009

Veiko Õunpuu mängufilm “Püha Tõnu kiusamine”

2008

Mait Laasi dokumentaalfilm “Aja meistrid”

2007

Veiko Õunpuu mängufilm “Sügisball” ja Sulev Keeduse dokumentaalfilm “Jonathan Austraaliast”

2006

Veiko Õunpuu mängufilm “Tühirand”

2005

Jaak Kilmi mängufilm “Kohtumine tundmatuga”

2004

Enn Säde dokumentaalfilm „Jüri – see mulk ehk mis tuul müürile …“ ja Esto TV dokumentaalfilm “Vali kord”

2003

Sulev Keeduse mängufilm „Somnambuul“ ja Jaak Kilmi ja Andres Maimiku dokumentaalfilm „Elav jõud“.

2002

Marko Raadi mängufilm „Agent Sinikael“

2001

Priit Tenderi joonisfilm „Mont Blanc"

2000

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa joonisfilm “Lotte”

1999

Marko Raadi dokumentaalfilm “Esteetilistel põhjustel”

1998

Sulev Keeduse mängufilm “Georgica”

1997

Mark Soosaare dokumentaalfilm “Isa, poeg ja püha Toorum”

1996

Jüri Sillarti dokumentaalfilm “Grisha”

1995

Priit Pärna ja Janno Põldma joonisfilm “1895”

1994

Hardi Volmeri mängufilm “Tulivesi”

1993

Sulev Keeduse dokumentaalfilm “In Paradisum”

Tagasi üles