:format(webp)/nginx/o/2015/08/28/4426133t1h75f2.jpg)
/nginx/o/2016/01/07/4858431t1h006d.jpg)
Millest mõtleb üks 30-aastane eestlane, kes suurema osa elust elanud küll Eestis, ent aastaid ka Londonis, Californias ja New Yorgis? Ja kelle elu on kodeerinud nii näitekunst, indiaanirituaalid, helimaastikud kui ka börsivõnked.
Tellijale
Indiaanitelgist üle Wall Streeti räpiplaadile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tom-Olaf Urb (30) on üks ütlemata filosoofilise väljendusviisiga mees, kes hoiab end ühtmoodi tasakaalus nii rulalaual, raadioeetris kui ka laval räppides. Esinejanime Reket all on ta Eesti muusikaajalugu seni rikastanud kahe sooloplaadiga («Kajapark», 2008 ja «Tuule tee», 2015). Neist teisel läks detsembri algul nii edukalt, et müüki paisati järjest kaks partiid. Muusikuna on mees kahe plaadi vahele jäänud seitsme aastaga kahtlemata arenenud, eriti kui uskuda plaadiarvustusi. Raadiokuulajale läheb korda ka Urbi muusikavalik Raadio 2 eetris pealkirja all «Ilus koht suudlemiseks». Hellitavalt ergutav kuulamine on see, andes oma rahu nii suudlejale kui ka enesesse kaemiseks.
Millest mõtleb üks 30-aastane eestlane, kes suurema osa elust elanud küll Eestis, ent aastaid ka Londonis, Californias ja New Yorgis? Ja kelle elu on kodeerinud nii näitekunst, indiaanirituaalid, helimaastikud kui ka börsivõnked.