Ugala populaarseim lavastus tehti lastele

Põnev ja värviline seltskond: isand Kõrvits (Aarne Soro, vasakul), emand Kõrvits (Kata-Riina Luide), krahvitar Kirsike (Jaana Kena), sibulapapa Cipollone (Arvo Raimo), Meister Viinamarjake (Triinu Meriste) ja sibulapoiss Cipollino (Martin Mill).

FOTO: Heigo Teder

Ugala 2015. aasta oli eriline – ühte aastasse mahtus teatrirahva jaoks nii Vaksali majaga hüvastijätt, remondiootus, ajutise teatrisaali ehitus Pargi tänavale ning selle kõrval ebatavalistes paikades etenduste andmine. Seejuures õnnestus teatril jätkata tavapärast repertuaariteatri rütmi – lavale jõudis 11 uuslavastust, anti 278 etendust üle Eesti ning külastajaid koguti üle 53 800.

Enim külastajaid kogus lastelavastus „Cipollino seiklused“ (üle 9000 külastaja), Martin Alguse komöödia „Kaheksajalg“ (üle 4400 külastaja) ning Tanel Ingi lavastus „Amalia“ (üle 4000 külastaja). Viimane võitis kevadel Ugala publikupreemia „Kuldõun“ parima lavastuse kategoorias.

Ugala teatrijuhi Kristiina Alliksaare sõnul jäävad möödunud aastat meenutama intensiivsed projekteerimiskoosolekud, kus kogu teater kaasa mõtles; kauaoodatud uus punane buss ja veoauto, mis lubavad teatril paremates tingimustes üle Eesti etendusi andmas käia (esimene väljasõit toimus Brüsselisse, kus mängiti Ott Aardami auhinnatud lavastust „Mee hind“); kevadine U-GALA; kolimine Vaksali majast UBBsse kogu majarahva abiga; Kristjan Suitsu juhtimisel ehitatud UBB saal; UBB avapidu eesotsas DJ Luule Komissaroviga. Ja muidugi kohtusaaga.

„Ugala aasta on olnud hullumeelne, kurnav ja väljakutseid täis, aga rohkem jääb siit meelde siiski põnevust ja ühtekuuluvust. Mul on hea meel, et läbirääkimised Etendusasutuste Liidu ja ministri tasandil viisid Ugalat edasi ning aitasid töötasudel sammukese lähemale astuda normaalsele palgale. Oma majja tagasi saamine on siin lootuskiireks, et saaksime teatri oma panust töötasudes suurendada,“ lisas Alliksaar.

Ott Aardam lisas omalt poolt: „Veel eilegi kõnelesin ühe inimesega, kes uuris, et kes teile siis selle UBB ehitas, ja oli väga üllatunud, kui kuulis, et selle maja tegid Ugala inimesed ise. Vägev ja üpris pöörane ettevõtmine! Paistab, et ansambel ongi möödunud aastal olnud midagi sellist, mis Ugala tegemisi iseloomustab, ja mitte ansambel kitsas, trupi, mõttes, vaid laiendatud ansambel, kuhu kuuluvad kõik Ugala töötajad. Kahjuks peab see ansambel mängima möödunud sügisest ilma Arvota, sest Arvo Raimo lahkuminegi on miski, mis 2015. aastast meelde jääb.“

Tagasi üles