Ma tahaksin Lauriga rääkida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tiina Mälbergi mängitava ema emotsioonide skaala on lai ning rolli spekter ulatub eneseteadlikust naisest kuni kooliplikalikult mehe jalge ees oma tahtmist nõudva tüdrukuni välja.

FOTO: Heikki Leis

Üks suvaline Eesti väikelinn. Suvi, sumbunud õhk, valgetest tellistest eramaja. Teisel korrusel lamab voodis kohalik kooliõpetaja Lauri (Siim Maaten). Ta on noor mees, sihvakas, pikkade juuste ja suurte silmadega, nägus ... ning koomas. Koomasse langes ta müstilise tulistamisjuhtumi tõttu, millele ei oska keegi selgitust anda. Ka kohalik konstaabel Savi (Jaan Pehk) on nõutu.

Suvi veereb sügisesse ning õpetaja Laurist (milline otsene viide Lutsule) kujuneb linna pihiisa. Maja on kui läbikäiguhoov, kus ülakorrusel käivad juttu puhumas nii koolidirektor Aarne (Andres Noormets), Laurisse armunud õpilane (Getter Meresmaa), hullumeelne lapsepõlvesõber (Katrin Kalma), pruut Riin (Rea Lest) kui ka peresõber Andres (Jaak Prints). Kas Lauri nende jutte kuuleb või kas ta ikka üldse ongi nii väga koomas, jääb vastuseta küsimuseks.

Pealkirja ja esmase kirjelduse järgi võiks arvata, et tegu on süvapsühholoogilise draamaga koomasse langenud poja eest hoolitseva ema (Tiina Mälberg) rasketest emotsionaalsetest läbielamistest. See liin on filmis küll olemas, kuid mitte väga rõhutatud. Eelkõige on siiski tegu tragikoomilise thriller’iga püüust lahendada tulistamisjuhtumit Eesti väikelinnas.

Tagasi üles