Hendrik Sal-Saller: täiskasvanuks ei saa ma kunagi

Kuidas mässavast punkarist ontlik pereisa sai, sellest tänane lehelugu jutustabki.

Jaanuaris esimest juubelit tähistav tuhandete lemmik Hendrik Sal-Saller kaob tähtsal päeval traditsiooniliselt levist. Sõidab kuhugi kaugele. Suurem kräu, nagu ta ütleb, tuleb sõpradele ikka, aga kunagi hiljem. Oma austajatele korraldab ta aga intrigeeriva pealkirjaga kontserdisarja «Intervjuu iseendaga».

Intervjuud iseendaga on tegelikult mõnus teha. Esitad ainult neid küsimusi, millele on meeldiv vastata. Sünnipäeva puhul küsime aga igasuguseid – seda enam, et küsijaks pole tema ise.

Vestleme kohvikus, kus on palju diivaneid ja paksud kardinad. See oli juubilari soov.

Hendrik Sal-Saller

• Sündinud 31. jaanuaril 1966. aastal Tallinnas.

• Lõpetanud 1984. aastal Tallinna 10. keskkooli (praegune Nõmme gümnaasium).

• Mänginud ansamblites Generaator M, M.O.T.T., Golem, Vanemõde, Ba-Bach ja Smilers (aastast 1993).

• Hendrik ja Berit Sal-Salleri firmal Popcorn Production on peale Smilersi teisigi artiste ning ettevõte korraldab ka üritusi, näiteks Kloogaranna festivali.

• Poeg Sebastian (8).

Miks sa ära sõidad?

Mul on juba aastaid selline tava, ja pealegi pole ma kunagi olnud selline mees, kes õigel päeval mingi meeletu kräu korraldab. Kräusid on korraldanud pigem abikaasa Berit – paar aastat tagasi pettis ta mu ikka nii vägevalt ära! Kutsus sõbrad kokku ja… surprise! (ingl «üllatus!» – toim).

Ma ei tahtnud, nagu ikka, üldse sünnipäeva pidada. Mõtlesin, et läheme sööme Beritiga kuskil, aga tema vastu, et ei-ei, poeg Sebastianil on lastenäidend, peame talle sinna ilmtingimata koos järele minema. Küsisin, et miks just koos. Ei, ilmtingimata koos, laps nii tahtis, et sina ka tuled. Lõpuks vedas ta mind kuidagi kohale.

Uks tehti lahti ja siis käis ilge pauk. Olin ikka kümme mintsi suhteliselt vaikne mees.

Pauk?!

Selles mõttes, et kõik hüüdsid «palju õnne»! Kohal olid kõik mu sõbrad ja tuttavad, umbes 60 inimest. Võib-olla isegi rohkem, igatahes mitte vähem. Lahe üllatus. Mul polnud isegi ümmargune sünnipäev ega midagi.

Edasi toimus sotsialiseerumine, tore pidu. Aga kuidas Berit selle orgunnis, et ma midagi ei teadnud ega aimanudki… Müstiline. Kutsuda kokku kõik sõbrad ja bändikaaslased, kes mulle endale mitte midagi ei öelnud… Ütleme nii, et see oli mu elu kõige meeldejäävam sünnipäev üldse.

Kontserdid teeme aga just sellepärast, et alguses mõtlesin, et ei korralda sünnipäeva.

Miks «Intervjuu iseendaga»? On sul siis nii palju iseendale esitamata küsimusi?

(Ohkab.) Tead, ma ei teagi, kas ma hakkan küsimusi esitama. Võib-olla intervjueerin ennast küsimusteta. Räägin lihtsalt lugusid. See lihtsalt tundus hea pealkiri mehe kontserdile, kes on mõne aasta oma elust kontserte teinud.

Ma ei mõtle ju iga päev sellele, et oh, mis kõik on olnud ja mis kõik tuleb. Seda enam, et ega ma eriti minevikumees ole. Jah, vahel sõpradega heietame küll, et vaat siis sai nalja ja seal oli lahe, aga üldjuhul mitte. Nüüd on üks maamärk või teetähis saavutatud. Banaalne olnuks öelda, et need on juubelikontserdid. Mulle see ei meeldi.

Ausalt öeldes olen üllatunud, et publikut tuleb. Meil on kõik kontserdid juba enam-vähem välja müüdud. Uskumatu lugu.

23-aastane Smilers, aasta on 2015. Foto: Erakogu

Kas sind ei hirmuta, et juba viiskümmend? Eesti meeste keskmine eluiga on 73 aastat.

Mis ta ikka hirmutab. Kirsi (produtsent Toomas Kirss – toim) uus sari «Üheotsapilet» – selle kodulehel on võimalik oma elatud päevi kokku lugeda. Aga inimene ei mõtle ju iga päev numbritele, mina kõige vähem.

Inimese olemise kestus ei sõltu ju tema oma tahtest. See võib juhtuda kiiremini, kui sa ise iial oled mõelnud, ja teistpidi ka. Oled mõelnud vähem, aga saad rohkem. Kunagi ei tea ette, ja ma ei kuluta sellele aega. Pull lugu, aga ma pole kunagi tundnud, et olen saavutanud hetke, et kõik on elus juba tehtud, võib istuda kiiktooli ja panna Sex Pistolsi mängima.

Ei saa öelda, et nutan läinud aegu taga. Pigem olen avatud sellele, mis kõik alles hakkab juhtuma! (Naerab.)

Ühes oma varases Generaator M-i laulus «Käed» laulad, et «tulge appi kõik vabastama mind». Kellest või millest sa toona tahtsid vabaks saada?

Usun, et tänastele noortele on see täiesti käsitamatu teema, nad ei saa sellest aru, aga siis – vaata kui kummaline, et inimese mälu on lühike. Eriti mis puudutab halbu asju.

Kurat, ma olen olnud kaks aastat Nõukogude armees ja ega ma sealt väga palju halba mäleta, kui just spetsiaalselt esile ei kisu. Esimestena tulevad meelde lood, kus pulli sai.

Aga langevarjuhüpped?

Langevarjuhüpped ka. Eriti esimene kord, kui mind lennukisse suruti ja kästi välja hüpata. Need hüpped tegime talvel, samasugune ilm oli kui praegu ja vähemalt sama külm. (Hakkab naerma.) Lahe tunne oli, kui, kurat, vari lahti läks…

Aga seal üleval ongi äge. Ma ei ole sellist vaikust mitte kusagil mujal kuulnud. Lendad seal, ja justkui ei olegi enam mitte midagi. Adrenaliin ilmselt võimendab seda tunnet veelgi.

Ühesõnaga: tunne oli imeline ja nii unustadki ära, mis sellele kõigele eelnes. Näiteks selle, kuidas oli esimesel poolaastal Vene sõjaväes olla. Oi, raisk!

Jah, võib mõelda, et mis siis nõukaajal ikka nii väga viga oli. Tööd oli kõigil, arstile sai alati, poest midagi saada polnud, aga keegi nälga ka ei surnud. Aga tegelikult – mis selles siis ilusat oli? Soome televisioon oli nupuvajutamise kaugusel, ja meil oli kodus kummutisuurusel telekal ka hääle- ja värviplokk sees. Nägin, et seal kuskil oli ka värviline ja vaba maailm.

Sa ei kujutanud ette, et Eesti saab vabaks?

Absoluutselt ei kujutanud. Ehkki Gorba ajas juttu ja perekas käis.

Perekas?

Perestroika. Aga ma olin ju 20 aastat tumedas režiimis elanud ega kujutanud ette, et päeva või kahe pärast hakkab midagi juhtuma.

Kujutan ette, et kahe aastaga said Nõukogude armees väga karastunud inimeseks.

Ma ei olnud lihtsalt dessantvägedes, vaid Spetsnazis, salastatud väeosas Rjazani oblastis, kust polnud isegi põgeneda kuhugi. Ma ei tea, miks mind just Spetsnazi võeti – ma ei jooksnud kõige kiiremini ega hüpanud kõige kaugemale.

Lükkasin sõjaväkke minnes isegi hullumeelse simuleerimise kõrvale, sest uskusin, et kui hullukasse lähed, välistatakse autojuhiluba ja edasised võimalikud reisid sotsialistlikesse välisriikidesse. Lootsin, et ehk kunagi saan Bulgaariasse, lähen kannatan need kaks aastat ära. (Naerab.)

Kui Eesti vabaks sai, olid otsaga Soomes. Miks sa kohe tagasi ei tulnud?

Olin oma elu seal juba korraldanud, just hakkas kõik sujuma. Olin tööl plaadipoes, siginenud olid uued tutvused, käisin bändidega väljas, tegin helimehe tööd. See oli ilgelt põnev. Olin sattunud täpselt sellisesse keskkonda, millest oli unistanud.

Ja ega ma sinna juhuse tahtel sattunud. Tegin ise selleks kõik.

Smilersiga Soomes esinemas, aasta on 1995. Foto: erakogu Foto: Erakogu

Plaadipoes alustasid koristajana?

Seda mitte. Käisin mööda suuri plaadipoode ja küsisin, kas neil müüjat pole vaja. Olin ju mäel (nõukogude ajal peeti Tallinnas Harjumäel pühapäeviti plaaditurgu – toim) aastaid käinud ja mul oli tõsine taust – võisin öelda hetkega, mis on Uriah Heepi neljanda plaadi teise poole kolmas lugu. Või siis, milline on Iron Maideni esimese plaadi teise poole esimene lugu. Teadmisi mul oli, ja usun, et plaadipoodi pürgides just sellist juttu rääkisingi.

Plaadipoest sain tööle stuudiosse, stuudiost keikka’dele (esinemistele – toim)… Olin bändide transamees ja tegin kõike, alustades kitarrihäälestaja ja pillihooldajana.

Häälestasid pilli ära ja ulatasid siis pillimehele? On sul praegu endalgi pillihäälestaja?

On. Tema töö hulka kuulub ka see, et kui esinemise ajal läheb kitarrikeel puruks, siis vahetab selle ära.

Tuletab ta sulle enda noorust meelde?

Seda mitte.

Vaata: minu puhul ongi lahe, et olen kõik muusikabisnise etapid ise läbi teinud. Olen olnud isegi lõpp-produkti ehk plaadi müüja, aga ka häälestaja, autojuht, valgustaja, helimees, helirežissöör stuudios, produtsent. Kerin sujuvalt juhet ja ei alahinda kedagi, sest olen ise kõiki neid töid teinud.

Miks sa ise oma kitarri ei häälesta?

Mis mõttes?... Kui olen ise laval, ei saa ma järgmiseks looks ju teist pilli häälestada. Kitarrid on eri lugude jaoks eri häälestustes ja on veel ka tagavarapillid. Need vennad pole sugugi poosetamise pärast tööle võetud ja kuna nende tööd tunnen ja tean, pole mul keeruline nendega sama keelt rääkida.

1993. aastal alustas Smilers ja siis varsti tuli plaadifirma BMG pakkumine. Magasite elu võimaluse maha?

Ei usu.

Lõppkokkuvõttes on see hea stoori, mida rääkida. Naljakas ka. Meil oli Smilersiga esimene, ingliskeelne plaat salvestatud ja olime sellega rahul, läksime BMGsse seda pakkuma, aga firmaboss ütles, et väga lahe, poisid – kõik on ilgelt vinge, aga nüüd teeme nii, et võtame uue produtsendi ja hakkame uuesti salvestama. Aga me olime toona väga iseteadlikud vennad ja ütlesime, et kurat, nii ei käi. Võta või jäta, meie plaat peab täpselt niimoodi kõlama ja meie enda produtsent on väga hea, uuesti me midagi lindistama ei hakka. Uurisime isegi, et kui palju ise iga müüdud plaadi eest saame, ja tundus, et oleme väga kõvad mehed. (Muigab.) Nii jäigi see asi soiku.

Aga kui tihti sa Eestiski kuuled, et keegi on Universaliga plaadilepingu saanud? Kes seda tähelegi paneb? Ja kui panebki, siis on järgmine küsimus, et – ja siis?... Mis siis juhtunud on? Midagi ei ole.

Ülemaailmne muusikatööstus on nii palju muutunud – ma ei ole selles küll mingi käpp –, aga kõrvalt vaadates ja suurt pilti nähes võin öelda, et leping plaadifirmaga ei ole asja algus. Tänapäeval on olemas muud kanalid, kus võid oma asju teha ja puššida.

Nii et meil on see BMG lugu samuti hea, mis tagataskust võtta, et… mina ka! (Naerdes.) Et ka mina tean asjadest üht ja teist!

Siis tulid Eestisse tagasi, aga aktsendiga.

Tead, see aktsendi-pull on selles, et olin aastaid ainult inglise keeles laulnud. Ja minu jaoks oli palju ägedam laulda eesti keelt nagu inglise keelt. Ma pea silmas keelt kui sellist, võtan seda kui bändi üht instrumenti. Keel ja sõna tekitavad rütmi, ja siis sa venitad ja teed sellega, mida vaja. Ega ma õigekeelsussõnaraamatut laula, pealegi pole pop- ja rokkmuusikas üldse oluline, kui täpselt seal keegi midagi hääldab.

Vähemasti ei seadnud ma endale enam piire, tegin, mis tahtsin, ja pean ütlema, et teen siiani. Ma ei mõelnud seda aktsendi või poosina, aga see tundus teistsugusena.

Kas ema Anne Velli pole sulle öelnud, et sõnu tuleb korralikult hääldada?

Nad ei ole mulle isaga (muusik Tõnu Sal-Saller – toim) üldse midagi selle kohta öelnud. Nad on olnud juhendamisel väga delikaatsed. Ja see ongi õige – inimesel endal tuleb lasta areneda, mis sa seal ikka näpuga näitad. Ning vaevalt et ma neid kuulanud oleks.

Vaatan kas või oma poega. Üldiselt tundub, et olen temast targem, aga kui temaga pikalt räägid, siis tegelikult paneb mõtlema – tal võib õigus olla, ta teab minust rohkem. Poiss hakkas nüüd vaikselt klaverit õppima, aga ma pole teda sinna surunud.

Sind ennast ju suruti klaveri taha?

Mitte ei surutud, vaid lihtsalt pandi muusikakeskkooli, aga õnneks võttis ema mu sealt ära. Päästis sellest. Mul vist lihtsalt ei vedanud õpetajaga.

Erinevalt minust naudib Sebastian klaverimängu ja tal on väga tore õpetaja. Imestan, millise kiirusega on vend nullist mängima pandud. Müstiline. Ta alles sügisel alustas ja nüüd ta…

… mängib juba «Koerapolkat»?

(Saab naljast aru.) On juba veits kaugemal. Ja tal on huvi ka. Aga seda ma küll ei looda, et äkki hakkab isa jälgedes käima. Et kõigepealt klaver ja siis mõni teine pill. Eks ta ise valib, kui suuremaks saab. Meie Beritiga anname talle lihtsalt võimalusi.

Kui palju sul endal rekameheks saamisest puudu jäi?

Ma ei teagi, miks ma ei saanud. Kui Ameerikas sõidan mööda teed ja näen sealseid suuri veoautosid mööda kihutamas, siis need panevad mu pea siiamaani käänduma ja südame kiiremini põksuma. Midagi ei saa parata, lausa tunnen seesmiselt, et saaks selle juht olla… See on karm ja raske elu, aga meeldiks mulle.

Nii et plaan B on mul olemas, kui ühel päeval keegi meie kontsertidele enam ei tule. Veoautojuhi luba on mul samuti, haagiseni on vaja vaid väike hüpe teha.

Olid sa Smilersi meeletu menu üle Eestis üllatunud?

Tagasi vaadates ei oska ma seda aega defineeridagi. (Naerab.) Meeletu menu on minu meelest olnud alles eelmisel aastal.

Aga võrreldes Soomega?

Kindlasti. Soomes mängisime väga palju väga erinevates kohtades ja oli hetki, kui kõik oli jube hästi, ning oli hetki, kui oli päris kõva kass (kassiahastus, masendus – toim) peal. Lihtsalt sellest, et sõidad pikki vahemaid, väsimus, publikut väga palju ei olnud, lisaks korralduslikud probleemid… Kui teed ühe hea mängu ja ülejäänud üheksa pead lihtsalt ära kannatama, pole see mingi meelakkumine, aga see tegi korraliku põhja alla.

Tol ajal mõtlesime, et käime Eestis korra ära ja siis teeme Soomes edasi, meil olid Rootsi, Taani ja Norra plaanid palju suuremad. Kui me siia poleks tulnud, siis võib-olla sõidaksime praegugi väikese bussiga mööda Skandinaaviat ringi.

Praegu käime vahel mõnes Alpide suusakuurordis esinemas ja see pole tavapärane keikka’l käimine ja mitte ka tavapärane puhkus. Saab esineda ja pealegi on seal olnud ilgelt lahedad peod.

Mida tead sina karsklasena lahedatest pidudest?

Karsklane? Millal ma karsklane olen olnud? Jah, ma ei suitseta juba aastakümneid, aga mõne klaasi veini joon ikka.

Tõesti? Veel kümme aastat tagasi väitsid mulle intervjuus, et oled täiskarsklane.

See pole võimalik. Ma ei ole kunagi millegi «täis-» olnud. Võib-olla tegin ma nalja. Sinuga. Sest sina tegid minuga.

Ma ei ole kunagi nihuke mees olnud, et nüüd söön ainult idusid või ühtki tilka enam ei võta.

Mis pillimees sa selline oled?

Ma ei olegi traditsioonilises mõttes pillimees, kui sa niimoodi pillimeest tahad defineerida. Minu puhul niisugused klišeed nagu rock’n’roll’i hüüdlaused eriti ei toimi ja pole kunagi toiminud. Mulle meeldib muusikat ja bändi teha. Klišeede järgi oleks jube raske elada. Ja tegelikult on üldse kummaline, et pillimehi niimoodi defineeritakse…

Toimetuse naised tahtsid teada, miks sa ei tüsene.

(Naerab südamest.) Tüsenema!... Näe, vaata, praegu söön croissant’i!

Olen sellele paar korda mõelnud, et peaks normaalselt toituma, aga kõige hullem on, et see ei õnnestu. Ikka tulen ju öösel kuskilt esinemast ja kõht läheb kell neli hommikul tühjaks. Siis magan poole päevani ja esimene hommikusöök on kell kolm pärastlõunal.

Olen siiski üritanud päevakavasse mahutada natuke liigutamist. Ujun, sõidan rattaga, kõnnin, mängin tennist. See ei ole sportimine. Sportimisega tekib kohe silme ette kuvand liibukates meestest, kes kihutavad suuskade või ratastega. Neid nimetatakse mamiliteks, mis on tuletis inglisekeelsest väljendist middle age men in lycras (ingl «keskealised lükrat kandvad mehed» – toim).

Minul sellist riietust pole. Mul pole sellist võidusõiduratast ka.

Lükrat võiksid ju ikka kanda?

(Itsitab.) Võiksin küll, näeksin selles imeline välja. Selles värvilises vormis.

Nii, aga millised on sinu enda arvates parimad omakirjutatud laulud?

Nüüd sa esitasid jube raske küsimuse. Praegu meeldib mulle «Et sa teaks», sest see on kõige uuem. Kuigi see on mu pea sees päris tükk aega mänginud. Võib-olla koguni kaks aastat.

Millest see jutustab?

(Imestunult.) Eks sa kuula! Kuula sõnu, ma ei saa sulle seda jutustada. Lihtne ju: mine Youtube’i ja kuula seda sellisena, et ei vea paralleele mitte millegagi.

Sest see on nii mitmekihiline?

Just. See sobib igaks elujuhtumiks. Aga kui teeksin armastuslaulu, siis teeksin just sellise loo. Ja see ta minu meelest ongi. Ennekõike armastuslaul. Kuula, siis saad aru, mida ma mõtlen. See oli ole tegelikult raadiolugu, mis võiks kommertsraadiotes hommikust õhtuni mängida, selles pole selget biiti, mida raadiopopp eeldab («Et sa teaks» on tegelikult Elmari raadio edetabelis kaheksandat nädalat, teist nädalat esimesel kohal – toim).

Praegu meeldib mulle veel omakirjutatust «Üle tumeda vee» ja «33».

Sa oled sajaprotsendiliselt Smilersi kõigi lugude autor?

(Mõtleb.) Päris kõigi ei ole, aga ütleme, et 99 protsenti.

Kuidas bänd reageerib, kui sa järjekordse looga hakkama oled saanud?

Vaata, meil on selles suhtes kõik hästi, et igaüks võib oma arvamuse välja öelda. Päris nii ei ole, et direktor ütleb ja nii ongi. Ja see oleks ilgelt nõme, siis kaoks ju mängimise rõõm ära. Pigem on nii, et kui lugu sobib ja meeldib ja meil on seda lahe koos teha, siis teeme. Kollektiivne looming tekib laval või lugu lindistades.

Kindlasti on abikaasagi sind laulu kirjutama inspireerinud.

Absoluutselt. Ta on ju mu naine ja miks ta ei peaks mind inspireerima?

Aga millist, seda ma sulle ei avalda. Need on sellised isiklikud asjad. Ma pole tegelikult iial tahtnud oma lugudest rääkida – midagi peaks inimesele endale ka jääma. Pealegi – kui sa teaksid, mida ma olen lauluga mõelnud, ei oskaks sa muud ette kujutada. See on nagu raamatu ja filmiga – kui oled raamatut lugenud, tekib sul tegelastest ettekujutus, aga kui lähed neid kinno vaatama, jääb ta sulle eluks ajaks selliseks, nagu nad filmis olid. Miks ma peaksin kuulajalt selle rõõmu ära võtma?

Milline oli teie esimene kohtumine Beritiga? Millest te terve öö rääkisite?

Vaata, sellised imelised asjad juhtuvad inimestega. Just mõtlesin sellele, et kuidas elus asjad juhtuvad. Kuidas saab keegi teise inimese elu mõjutada ja mida saab ise teha, valides õigeid käike.

Võtame või mind ennast – olen kogu aeg tahtnud bändi teha, ehkki olen teinud kõrvalt ka muud tööd. Ikkagi on olnud põhisuunaks bänd. Teisalt – kuidas asjad ikkagi juhtuvad? Võid ju teinekord ise tahta paljut, aga seda ei juhtu mitte kunagi. Võid teha eesmärgi suunas püüdlikke samme, aga ikka ei juhtu. Kummaline lugu, aga kuidas need kaks asja siis ikkagi kokku saavad?

Elu ongi kogu aeg valikute tegemine, aga põhimõtteliselt seisad alati kohas, kas pöörad vasakule või keerad paremale. Ja kui see on sinu otsustada, siis tegelikult – kas sina oledki see otsustaja, mis edasi juhtub? Kurat, see jutt läheb väga kosmoseks, aga niimoodi on vahel lahe mõelda.

Usun, et elus on kõikide asjadega nii, et millegi jaoks on kõik pidanud juhtuma. Inimene ise, toetudes oma kogemustele ja antud olukorrale, teeb otsuse, kuhu pöörata. Nii ka inimsuhetes.

Poeg Sebastian on praegu juba 8-aastane. Aastal 2010 sõudsid Hendrik ja Berit abieluranda. Foto: Erakogu

See oli täiesti ootamatu kohtumine?

Täiesti. Me ei tundnud enne teineteist. Tahangi öelda, et inimene võib silmata kedagi, kes talle sobiks, et tema ongi see õige, aga siis istub, sõrm suus, paneb salli kaela ja läheb minema. Ja see hetk on möödas. Kõik!

Kuidas see õige hetk ära tunda?

Mina ei tea. Kui teaksin, oi, ma oleks… (Lõbusalt.) Kuhu tahtsin jõuda, on see, et julge hundi rind on rasvane. Tuleb minna ja küsida! Kui oleksin tookord nööbid kinni pannud ja õue öhe läinud, oleks täna olukord teine. Jumal tänatud, et ma õigel ajal suu lahti tegin.

Mida sa siis ütlesid?

Midagi totrat kindlasti. See võis olla midagi taolist, et mis kell on. (Naerab.) Lahe, et meil see lugu on ja tahame selle endale hoida. Ja see on päriselt ilgelt äge. Nii ebareaalne, et mulle see meeldib. Mulle meeldib, kui sellised lood juhtuvad. Nagu filmis. Inimese elu ongi tegelikult nagu film.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kui lased õige hetke mööda, pole kedagi süüdistada. Ja selle üle võib lõpmatuseni filosofeerida. Kas oli õige või vale otsus, võib selguda viie või kümne minutiga.

Oled ehk midagi ka maha maganud?

Kindlasti olen. Kas või selle BMG pakkumise. (Naerab.) Ma ei ole elus ainult ainuõigeid otsuseid teinud.

Sinu suurim viga?

Nagu ma ennist ütlesin: tagantjärele tundub kõik lõbus. Kõik on olnud millekski oluline. Kõik kogemused on tulnud kasuks. Kui ma poleks kaks aastat sõjaväes veetnud, ei tunneks ma kaht väga sünget tüüpi, kellega sõpradeks saime ja siiani suhtleme.

Kõik me teeme tänu läbielatule otsuseid, ja seda nimetatakse elutarkuseks. Olen inimkonnast väga heal arvamusel. Usun, et lõppkokkuvõttes inimesed õpivad.

Minu meelest ei õpi – vaata, kui palju maailmas sõditakse. Mitte midagi pole minevikust õpitud.

Seda küll, aga paraku inimesed õpivadki isiklikul tasandil. Võim ja raha ja muud sellised asjad – needki on ühele või teisele isikule vajalikud kogeda, et teha otsuseid.

Selle asemel, et õppida teiste vigadest?

Just. Ja vaat seda inimesed kindlasti ei tee. Kahjuks. Keeruline teema, aga mõtlen sellele viimasel ajal päris tihti. Et kuidas saab niimoodi olla, et kui sul on kõik peo peal olemas, siis loe ja uuri, kuhu need asjad viivad. Seda ei tehta, sellele ei mõelda. Kuidas see võimalik on? Aga näe, on!

Sul võib isegi õigus olla, et inimesed tõesti ei õpi. Samas pole kõik ühesugused, osa ikkagi õpib, saab asjadest aru. Lõpuks pääsevad need võidule!

Alles mõne aasta eest rääkisid, et sinus on päris palju säilinud punkarit, aga täna tahtsid kohtuda kohas, kus on diivanid ja paksud kardinad. Mida võiks selle kohta öelda psühhoanalüütik?

Kurat seda teab. Meie punk oli veits teistsugune kui Inglismaal või Ameerikas.

Hendrik ütleb, et pole eriline minevikust heietaja, ent juubeli puhul tuleb seda teha. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kujutan ette, mida psühhoanalüütik ütleks. Et sa ihkad rahulikku, mugavat elu, kindlustunnet, ja et su isiklikku elu ei häiritaks.

Privaatsust ihkab iga inimene, aga mitte 24/7.

Igal inimesel peaks olema võimalus ise otsustada, millal ta tahab oma elu teistega jagada ja millal mitte. Ma ei saa sellest «avaliku elu tegelase» jutust üldse väga aru. Ma ei väida, et mina see olen, ja vaatan kõrvalt, et inimestele pannakse selline silt külge ja öeldakse, et ära mölise, me võime su kohta öelda, teha ja kirjutada, mida tahame. Aga kas see inimene on endale selle tiitli valinud? Või – mis elukutse see «avaliku elu tegelane» on?

Sina see oledki. Või siis seltskonnategelane?

Seltskonnategelane on inimene, kellel polegi elus muud öelda, kui et ta seda on. Ja siis ta ongi avaliku elu tegelane. Sellest ma saan aru.

Hästi öeldud. Kui sa pole avaliku elu tegelane, miks su pulma nii meeletult turvati, keda te kartsite?

Mingit meeletut turvat ei olnud. See oli selleks, et teistel polnud sellest vaja teada.

Oleksite võinud ju viis minutit end pressile näidata.

Aga miks?

Sest see huvitas avalikkust.

Minu avalikku elu tulge vaadake kontserdil, seal ma räägin, mida ma räägin, ja mängin, mida ma mängin. Esitan oma laule ja kõike asju.

Küsimus ei ole minu või meie peres. Olin kutsunud külla sõpru, kes tahtsid ennast vabalt tunda. Pigem seisin ma nende eest. Mulle tundus nõmedana, et mul on pidu, kuhu tulevad head sõbrad, sugulased ja tuttavad ja siis pean neid seadma piinlikku olukorda, kui korraga lennatakse peale ja sellest tehakse justkui promosündmus. Ma ei saa ju sulle saata pulmakutset ja küsida siis, et kas on okei, kui Kanal 2 filmib ja Kroonika kirjutab.

Aga kas su sünnipäeval saab press osaleda?

Ütlen sulle kohe, mitu kontserti meil on.

Aga kui mõni tuttav mobiiltelefoniga pildistab ja pärast pildid Kroonikasse lekitab?

Ma ei usu, et hakkame, loomamaskid peas, mööda tuba ringi tormama. Usaldan oma sõpru ja tuttavaid, et nad on piisavalt intelligentsed inimesed ja teavad, mis moodi asjad käivad. Ma ise ka pole eriline selfie-mees, mul pole Facebooki kontotki, mul pole neid kuhugi panna.

Kas sind ei hirmuta, et enamik asju on elus juba toimunud?

Miks sa arvad, et kõik on toimunud? Kooli ma, jah, enam arvatavasti ei lähe, sõjaväkke ka mitte. Kõik sõltub sellest, kui palju sa aasta jooksul teed. Üks elab ühe aasta jooksul rohkem läbi kui teine viie aastaga. Kõik on suhteline.

Sa annad sellega inimestele lootust!

Muidugi! Kui istud, sussid jalas, diivanil, soe tekk ümber, siis muidugi ei juhtu midagi. (Naerab.) Kui midagi teed, siis kipub ju juhtuma.

Mu isa arvas, et viiekümneseks saades kõik alles algab. Ütles, et kui seni on olnud keeruline, siis nüüd alles hakkab sõit peale – naudi sõitu! Rääkis, et mäletab väga hästi oma juubelit – see oli just nagu eile!

Mina ei muretse absoluutselt. Aga kui ise olin 18, tundusid 30-aastased meeletult vanade inimestena. (Naerab väga lõbusalt.) Viimane kord, kui oma vanusele tähelepanu pöörasin, oli siis, kui sain 33. See oli hetk, kui tundsin, et nii, nüüd antakse, ja kamaluga. Mõistust. Mäletan, et reaalselt muutus midagi.

Tuli tunne, et nüüd oled täiskasvanuks saanud?

Kardan, et täiskasvanuks ma ei saagi kunagi.

Kurat, nüüd lähen justkui soolapuhujate osakonda, aga see oli mingi füüsiliselt, üle kere tuntav tunne. Väga kummaline, ja see oli vägev. Tahaksin seda veel kord tunda. Võib-olla saan järgmisel aastal veelgi targemaks.

HENDRIK SAL-SALLERI TEISED BÄNDID

Generaator M (1981–1982)

Generaator M, solist on 16-aastane. Foto: erakogu

Geneka lend oli lühike, aga siis tundus, et aega on metsikult. Tegutsesime aasta või poolteist, kuni Sven pidi sõjaväkke minema.

See oli müstiline pull. Aga meil oli kõvasti pealehakkamist ja ilmselt olime õigel ajal õiges kohas, sest tegutsesid ju ka teised bändid. Hiiul ja Nõmmel oli meil suur fännibaas.

Jabur, aga mängisime diskodel. Kujutad ette diskot punkbändiga – keset Heiki Soome diskot tõmmati eesriie lahti ja Genekas virutas kuni 45 minutit. Siis pandi eesriie kinni ja disko jätkus.

Heiki tegi diskosid igal pool, kultuurimajades ja koolides, ning tänu sellele meie sõnum ka levis kõvemini kui teistel toonastel bändidel. Pealegi – 16-aastasel poisil on ikka päris äge vaadata, kui Viljandi linnas on suure plangu peale tõmmatud plakat, et täna esineb kultuurimajas Generaator M… Kahju, et polnud telefoni, millega pilti teha.

Genekas Kivimäe saunas. Foto: erakogu

M.O.T.T. (1984)

See bänd kestis väga vähe, enne minu sõjaväkke minekut. Olin toona hakanud rohkem Motörheadi, Iron Maidenit ja AC/DC-t kuulama. M.O.T.T. esineski vist vaid korra või kaks, ehkki repsi oli. Meiega koos esinesid ka Vennaskond ja Velikije Luki.

Mul on sellest paar pilti, publiku hulgast on näha juba ka needivõru kandmist.

Golem (1984)

Olin selles hästi lühikest aega ja tänu sellele, et sõbrad Valdek ja Mihkel selles bändis mängisid ning Mihkel arvas, et ta ei peaks ise laulma. Neil oli 7. keskkoolis pidu ja tegin nendega ühe loo, Black Sabbathi «Sweet Leafi» ja siis arvas Mihkel, et ma võiksingi laulda.

Tegime Golemiga vaid mõned mängud, näiteks TPI rokiklubis. Tegime Sabbathi projekti, kus ainult Black Sabbathi lugusid mängisime. Kurat, õppisin nagu segane neid laulusõnu pähe.

Kord pidi meil Leningradis kontsert olema, Mihkli vend Rein õppis seal ülikoolis ja kontsert pidi olema ägedas tudengiklubis. Kui oma kottide ja pannidega kohale jõudsime, selgus, et kontserti ei toimu. Samal ajal avastasime, et Lenskas on oma Magnetic Bandiga Gunnar Graps ja läksime sinna. Kuna mina tundsin Gunni juba ammu, läksime heliproovi ajaks kohale ja rääkisime temaga. Gunn ütles, et oo, väga hea, eesti mehed, davai, tehke soojenduseks paar lugu.

Mis saaks veel parem olla, kui teha Gunnar Grapsile soojendust! Tegime proovi ja puha, aga lõpuks selgus, et me ei esinenudki. Ma ei tea, miks, aga Gunn muutis meelt. Muidugi olime pettunud, aga arvestades, mis mees ta Venes tollal oli, bitšis ta isegi vähe. See-eest kutsus ta meid pärast kontserti hotelli pidu panema.

Vanemõde (1986–1988)

Vanemõde möllamas. Foto: erakogu

Läksin sinna pärast sõjaväge kidrameheks, Andrus Kerstenbeck oli haisu ninna saanud, et olen tagasi. Käis nagu uni peale, et tal on kindel idee mind bändi saada. Tuli lintmaki ja lintidega mulle ukse taha, et kuula ja õpi lood ära.

Ühel hetkel oli selge, et nüüd on vaja lauljaks hakata. Vanemões hakkas põhibänd lagunema, Vink ja Kersta olid alati olemas, aga ülejäänute suhtes polnud kindlust. Hommikul saabus kollane Ikarus ukse taha, võttis su peale ja siis hakati linna pealt vendi otsima, et kes täna keikka’le läheb. Bussis õpiti lood selgeks ja seal käisid kõikvõimalikud vennad. Erinevad lauljad, erinevad kidramehed. Kes aga vaba oli, see tuli, kunagi ei teadnud, kellega kuhu sõideti. Ilge segadus ja haltuura.

Sellel kollasel bussil oli mingi linnaliini käigukast, see tähendas, et üle 60 km/h sellega sõita ei saanud. Kui sellega pidi Tallinnast Võrru sõitma, eriti talvel ja libedaga, oli see päris huvitav.

Ba-Bach (1988–1990)

Ba-Bach, paremal Mihkel Raud. Foto: erakogu

Vanemõde oli mulle üleminekubändiks Ba-Bachi. Ütlesingi kohe Kerstale, et nii kui oma bändi valmis saan, tõmban minema.

Bändis mängis algul Geneka rütmigrupp, mina pluss Mihkel Raud. Rütmigrupi pidime aga teatud ajal välja vahetama ning siis tulid Raudkats ja My nende asemele. Tegime lihtsat ja otsekohest rokki. Käisime isegi Helsingis esinemas ja Soomes anti singelgi välja. Tore oli, ehkki aeg oli suhteliselt pime.

Kord sattusime ühe šõubinsise hai peale. Värk oli selles, et ta ütles, et on meie mänedžer ja nüüd sõidame kollase Ikarusega Tapa sõjaväeossa, kus meil on kaks kontserti päevas. Sõitsimegi, panime asjad püsti ja vennad – sõdurid – marssisid rivilauluga saali. Kütsime neile kontserdi ära, saal löödi puhtaks ja kümne mintsi pärast oli uus saalitäis kohal.

Mihkel ei teadnud Vene sõjaväest midagi. Kui sõjaväeossa sisenesime, oli tal huvitav vaadata, kuidas vennad kolonnidena marssisid ja laulda röökisid.

Kõige naljakam oli, et mees, kes oli mänedžer, ütles, et nüüd, poisid, peame ka korraks Narva sõitma, meid ootavad juba mustlastantsijad, kes samuti vaja kollase Ikaruse peale võtta ja Tallinna toimetada. Bassimees Kits tõmbas särgi eest nööbid puruks ka karjus, et kui sa kohe bussist välja ei lähe, sured siia Tapale ära. Meie sõidame Tallinna ja jutul lõpp!