«Häädemeeste fenomen»: ufod veensid, jumalad mitte

Kaader filmist «Häädemeeste fenomen» Foto: Ivo Kolts

«Häädemeeste fenomen» 2016
Autorid: Joonas Palm, Steven Eomois

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et tutvusin doktor Ivo Koltsiga taastusravi seansil – ta on sel alal Eestis üks paremaid. Kui ta oma aparaadiga minu kanget kaela masseerides hakkas rääkima, et näeb oma elukohas Häädemeestel kummalisi objekte ja värvilisi tulukesi, vaatasin teda pisut kaastundliku pilguga ja lasin selle jutu teisest kõrvast välja.

Kui vaieldamatult väga karismaatiline arst rääkis, et noored tudengid sellest kõigest filmi teevad ja peagi ka esilinastusele kutsus, olin kutset vastu võttes enam kui skeptiline. Seda enam, et ta lubas sellega ära tõestada teispoolsuse ja jumalate olemasolu, väites et on neid oma silmaga näinud ja filminud.

Esilinastusel oli saal puupüsti inimesi täis ja kõik nad tundusid tarkade nägudega olevat. Palju oli tuntud arste, aga ka hulk noori loomeinimesi. Õhkkond tundus äärmiselt heatahtlik. Kogu filmi vältel valitses saalis haudvaikus, sest see, mida näidati, lihtsalt ei jätnud ükskõikseks.

Mida rohkem vaatasin, seda enam minu skepsis murenes. No neid paranähtusi on seal Häädemeeste kandis ikka väga palju ja erinevaid olnud. Eriti veenev oli Pärnu sadama töötaja jutt, kes tõestas ära, et ilusasti reas olevad seisvad värvilised tuled ei saa kuuluda ühelegi laevale. Järgmisel pildil on näha, et jumalikud meretuled, nagu Kolts neid nimetab, tulevad taevast ja rivistuvad siis ilusasti ühele joonele. Ja selliseid tulesid näeb seal sageli. Lisaks on nähtud ruudukujulisi üle taeva lendavaid objekte, põlevat põõsast ja muud kummalist, millest suur osa on jäädvustatud filmilindile.

Kohalikud elanikud, kelle näod on filmis enamasti varjatud, räägivad koguni hõbedasi kummikuid kandvatest või muumiana diivanil lebanud tulnukatest, mustadest liblikmeestest, tulesammastest ja paljust muust. Üks välismaa proua, kes nimetab ennast ingliks, jutustab, et teda on jumala laev Häädemeestelt korduvalt kaasa viinud ja räägib, mis ta seal siis kõik näinud on. Tema sõnum on rahustav - need ei tea kust tulnud olendid on omavahel sõdimise lõpetanud ja soovitavad ka inimestel üksteise vastu sõbralikud olla. Kolts ise on näinud taevas jumalakuju ja koguni avaust, mille kaudu teispoolsusega ühendust peaks saama. Ja neid nähtusi tuleb tema sõnul kogu aeg juurde. Mis võib tähendada, et meile soovitakse mingi sõnum saata.

Küsin filmi verinoortelt autoritelt Joonas Palmilt ja Steven Eomoisast, kuidas nad selle filmi mõttele üldse tulid. Mõlemad alles õpivad ülikoolis ja kummmagi eriala ei seondu filmindusega - see on nende hobi, mille harrastamiseks viie aasta eest filmiklubi lõid. Nad kummutavad arvamuse, et selle filmiga soovib Kolts ennast promoda. Otse vastupidi, poisid pidid endi sõnul nägema kõvasti vaeva, et arstist paranähtuste uurija neile pikka intervjuud andma soostuks. Ühine keel leiti siis juba üsna pea.

Filmi tegemiseks kulus kolm aastat, sest läbi tuli töödelda hulk materjali, küsitleda kohalikke ja käia ka ise mere ääres passimas, millal mere kohal või taevas midagi kummalist nähtub. Küsimusele, kuidas välja tuli, vastavad noormehed, et tuli rohkem kui nad oodata oskasid. «Kõige rohkem hämmastas meid, et sellises väikeses kohas nagu Häädemeeste on nii suur hulk inimesi, kes on midagi kogenud - see kontsentratsioon on ikka uskumatult suur,» lausub Joonas pidades just elanike isiklikke kogemusi filmi tugavaimaks küljeks. Ehk polegi päris juhuslik, et Nõukogude Liidu sõjaväelased omal ajal sinna lähedusse oma kosmonautikakeskuse rajasid?

Miks suur osa inimesi ei julge aga filmis oma nimega rääkida? «Nad kardavad teisi inimesi ehk siis hukkamõistu, mõned on mures oma töökoha pärast, aga on neidki, kes kardavad, et need nähtused ei luba neil räääkida ja võivad hiljem kätte maksta,» selgitab Steven.

Mõlemad noored filmitegijad, kes koondunud ühisnimetaja alla MoonGold Productions, ütlevad (ja sedasama kinnitab ka Kolts), et nad ei taha kellelegi oma arvamust peale suruda ja nii palju, kui on inimesi, on ka tõlgendusi. Vaatajad saavad ise otsustada, mida usuvad ja mida mitte.

Eesti üks tuntumaid ufolooge Igor Volke, kes samuti filmis sõna saab, hindab selle igati kordaläinuks: «Mul on noorte tegijate üle väga hea meel. Meie ilkuv ja irooniline aeg saab selliste noorte poolt seljatatud. Nemad vaatavad maailma otse ja ausalt ja see kajastub ka nende loomingus. See, et mõni asi veidi loksub sinna-tänna, pole seejuures üldse oluline. Olen neile tänulik ja soovin uusi filme näha.» Filmi nimeks soovitas Volke võtta «Häädemeeste fenomen» just seetõttu, et seal on koos palju erinevaid nähtusi, mis kõik vajavad edasist uurimist.