/nginx/o/2016/01/08/4860137t1hbc3e.jpg)
Rocky-saaga seitsmes osa «Creed: Rocky pärand» on üllatavalt värske moega poksifilm, kus peategelase Adonis Creedi kõrval kerkib sama oluliseks tegelaseks Sylvester Stallone’i kehastatud vananev Rocky Balboa – elult räsida saanud, väsinud ja seeläbi ütlemata inimlik mees.
«Creed: Rocky pärand», 2016
Praeguseks 69-aastane Stallone olevat olnud Rocky-saaga seitsmenda filmi tegemise suhtes pikka aega võrdlemisi skeptiline. Sai ju filmisarjale 2006. aastal pandud «Rocky Balboaga» helge ja kriitikute meelest üpris asjalik punkt, ning Stallone leidis, et aitab küll. Ennekõike kartis ta uue filmi eel, et noorem põlvkond ei oska Rocky-suguse tegelasega samastuda.
«Creedis» on Rocky Balboa aga täpselt selline mees, kellega võib hingesugulust tunda igaüks. Ega Stallone peagi suuremat näitlema, sest kehastab ta ju suuresti iseennast – pensionile jäänud kunagist supertähte.
«Kipume miskipärast ikka arvama, et vanusega kogume elus tehtavate valikute ja maailma mõistmise kohta endasse aina rohkem, kuid tegelikkus on sageli risti vastupidine,» pihtis Stallone äsja ajakirjale Variety antud usutluses. «Mida vanemaks saad, seda vähem kindlust su elus on!»
Samamoodi on Rockyga – endise rivaali Apollo Creedi poega Adonist asub ta treenima üsna vastumeelselt, kuid minevikust valguse kätte pugenud varjud annavad teekonnale peagi suuna. Kui Stallone ka pelgas langenud kangelase kinolinal näitamist, siis just haavatavus lisab usutavust nii Rocky tegelaskujule kui ka Stallone’i näitlejatööle, mis on talle juba toonud Kuldgloobuse nominatsiooni.
Stallone on tunnistanud, et pärast 1997. aasta draamat «Cop Land» otsis ta «Creediks» valmistudes esimest korda tuge näitlemisõpetajalt. Seejuures on ta end võrrelnud profisportlasega, keda treener peab vormis püsimiseks tagant torkima, just nagu Balboa piitsutab filmis noort Adonist. «Vahel peab leiduma kõrvalseisja, kes su hirmutavast sügavikust üle aitaks,» nendib Stallone.
Õieti on «Creedil» sisu poolest olemas kõik võimalused muutuda läägeks ja melodramaatiliseks, läbi-raskuste-tähtede-poole-lipuga lehvitavaks amerikanismiks, alustades peategelase Adonise sisemistest heitlustest isa kuulsa nime paine all elades ning lõpetades Rocky raske haigusega. Kuid lavastaja ja stsenarist Ryan Coogler – esimest korda usaldas Stallone Rocky-filmi käsikirja kirjutamise kellelegi teisele – suudab potentsiaalsed klišeed põimida emotsionaalselt kaasahaaravaks looks. Märulikangelase minevik – ja ka olevik, kui mõelda kas või hilisemaid osatäitmisi «Expendablesi»-filmides – sundis eneses kõhklevat Stallone’i sõpradelt uurima, kas film ikka sai hea. Ehk on siis paremgi, et ohjad on antud vaid 29-aastasele Cooglerile, kes oli poisipõlves Rocky-filmide andunud vaataja.
Poksifilmis peab olema küllaga adrenaliini, ja seda oskab Coogler väga hästi, kaldumata samas liialdustesse.
Stallone’iga võrdselt peab tunnustama Michael B. Jordanit, kes mängib vähemasti nominaalselt peategelase rollis olevat Adonis Creedi – Rocky kunagise vastase abieluvälist poega, kes on pidanud terve elu ühelt poolt endale ise nime tegema ja teisalt võitlema häbitundega, mis saab toitu sündimisest abieluvälisest suhtest.
Jordan treenis enne filmivõtete algust halastamatult aasta aega, et saavutada tõelise profipoksija vormi, sestap ei kasutanud ta võtetel kehadublanti. Poksistseenid on tänu sellele üliehedad, seejuures on Coogler suutnud vältida filmi pildikeele muusikavideoks keeramist.
Kui peategelasel Creedil õnnestub filmi lõpuks isa nime au sees hoides luua alus omaenda pärandile, siis sama võib öelda ka Coogleri kohta – Stallone’ilt on Rocky pärand väärikalt üle võetud.
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)