Tarantino kammerlik funky

Lumemuinasjutt? Ei, Uus Tarantino. Kurt Russell, Samuel L. Jackson ja uudistavad hobused.

FOTO: outnow.ch

Quentin Tarantino kaheksas film, teatab esimene kiri, mis «Vihast kaheksat» (originaalis «The Hateful Eight») vaatama sättides ekraanile tuleb. Kaheksanda rõhutamine on justkui sündmus ja eks räägi see film ka kaheksast. Kuskilt hakkas kõrva, et režissöör pidada üldse kümme filmi tegema, ütles ta seda ise või osutas keegi teine, ei mäleta.

Kui Tarantino eelmine töö «Vabastatud Django» oli tehtud paljuski kummardusena spagetivesternitele, toimetab uus film rohkem Ameerika vesterni stiilis – no-nonsense-olekuga mehed ja naine, relvad, veri. Palju on räägitud sellest, et film on võetud kaameraga Ultra Panavision 70, millega valmisid 1950.–1960. aastatel sellised panoraamse pildiga filmid nagu näiteks «Ben-Hur».

Tõepoolest, kaameratöö, mis üle filmi tegevuskohaks olevate Wyomingi lumiste ja mägiste väljade sõidab, on kuninglik, kui mitte öelda, et üllas. Operaator Robert Richardson, kes on alates «Kill Billist» olnud pea kõigi Tarantino filmide operaator.

Ka ei saavat mõnedest suurtest Briti kinokettidest «Vihast kaheksat» näha, kuna neil pole vastavaid 70-millimeetrise lindi näitamise võimalusi. Ja tore on. Tarantino on kinofiil par excellence ja lähtub oma tegevuses eelkõige kinoarmastusest, on jäänud mulje.

Tõllas ja teemajas

Kirjanik ja mõtleja Susan Sontag mainis kunagi, et õige kinovaatamine toimub kõvadel toolidel – jah, sellistel, mida mäletate vanast ajast, mitte mingisuguses pehmes, kõikide mugavustega lollis multiplex-kino toolis. F... multiplex-kino tool, ma ütlen.

Millalgi juhtusin lugema intervjuud Tarantinoga, milles mees rääkis, et üks on kindel: tema vaatab filme ainult kinoekraanilt. Ta ei saavat arvutist üldse vaadata. Samuti on ka meediaga, loeb paberlehti, on selline vana kooli mees. Istub laua taha, paneb vesti selga ja loeb.

Selline jutt läks lahti üldse selle peale, et Tarantinot intervjueerinud ajakirjanik nägi New Yorgi metroos, kuidas keegi vaatas sõidu ajal telefonist «Vabastatud Djangot». Sellist arusaamist elust ja asjadest levitab ka «Vihane kaheksa».

Filmi tegevus toimub, nagu juba öeldud, Wyomingi lumeväljadel. Kaks pearahakütti, major Marquis Warren (Samuel L. Jackson) ja John Ruth (Kurt Russell), saavad lumetormisel maastikul kokku, mõlemal on oma asi ajada. Ruthil on kaasas riotgrrrl-suhtumisega naisterahvas Daisy Domergue (Jennifer Jason Leigh), kelle hüüdnime Timukas kandev mees peaks võlla toimetama. Daisyl on juba filmi alguses suu verine ja aina verisemaks see muutub, sest tema ja timuka omavaheline kommunikatsioon on selline... verine.

Filmi tegevustik toimubki põhimõtteliselt kahes kohas: tõllas ja üksildases mägedevahelises teemajas Minnie’s Haberdashery. Selles mõttes on tegemist kammerliku filmiga, kuid kaugeltki mitte teleteatriga, sest te mõelge ise, head lugejad, ikka Ultra Panavision 70, 70-millimeetrine lint, see ei ole teil mingisugune teleteater, see on KINO.

Minimalistliku tegevuspaiga ja eelkõige dialoogile keskendumise tõttu on «Vihast kaheksat» jõutud juba võrrelda ka Tarantino debüütfilmiga «Marukoerad», ja miks mitte. Dialoogi ta ju kirjutada oskab. Vähe on neid, kes nii hästi oskavad dialooge kirjutada. Woody Allen ka kunagi oskas. Tarantino ja Allen – kaks režissööri, kes oskavad dialoogi kirjutada.

Ja nii lähebki, et majakesse sätib ennast sisse kaheksa vahvat inimest, kelle vahel siis mäng algab, sest keegi peab ju ometi surema ja keegi pääsema. Keegi peab kastanid tulest välja tooma.

Siinkohal võtab film üles agatha-christieliku vaibi, meenuvad kümme väikest neegrit, aga teleteatriks ikkagi ei lähe – ei, ei. Panite tähele – kümme väikest neegrit; mainisin alguses kümmet filmi, mis Tarantinol on määratud teha. Peitub selles kõiges mõni salapärane võti?

Veidrad momendikesed

Tarantino on rääkinud, et «Vihase kaheksa» suurim eeskuju on John Carpenteri 1982. aastal valminud ulmefilm «Asi», mille peaosas mängib Kurt Russell ja mille muusika on loonud samuti kuulus helilooja Ennio Morricone, kes esimest korda elus tegi nüüd ka Tarantino filmile originaalheli. Carpenteri filmi tegevus toimus Antarktikas ühes uurimisjaamas, ja seal nagu suletud kohtades ikka on klaustrofoobiline meeleolu.

«Vihases kaheksas» aga pole klaustrofoobilist meeleolu. Tarantino on ilmselt elu lõpuni postmodernist, kes remiksib ja sätib ümber teiste materjali, andes sellele loomulikult oma unikaalse puudutuse, kuid postmodernisti iseloomustab ka see, et sedalaadi sügavusse kalduvad tundmused nagu näiteks kasvõi seesama klaustrofoobia ei ole tema loomingus võimalikud.

Tarantino mängib ja mäng ei saa olla klaustrofoobiline. Mäng on pidevas liikumises. Taaskäitlus ei saa olla klaustrofoobiline.

Näitlejad on filmis kõik tasemel ja kellegi kohta halba sõna öelda ei saa. Tim Roth on ehk liiga «Vääritute tõbraste» Christoph Waltzi Oscariga pärjatud soorituse moodi, kuid see võib olla ja tõenäoliselt ongi taotluslik.

«Vihane kaheksa» on suurepärane film, kuid millegipärast mõtlesin ma selle ajal Tarantino filme vaadates esimest korda, et ehk hakkab tarantinolikkuse arsenal ennast ammendama. See on võimas arsenal, aga ei pruugi olla ammendamatu.

Pean silmas kasvõi neid kõikvõimalikke veidraid väikeseid momendikesi, nagu et keegi räägib kuidagi naljakalt või tunneb mõnest elu pisiasjast mingit kummalist veidrat rõõmu. Selliste veidrate momendikeste otsingul on ka tavaliselt tõelised B-kategooria filmide sõbrad, kelle silmad lolle detaile just otsivad. Nagu minu enda omadki. Loll film on alati parem kui tark film.

Mäletame ju, kuidas Waltz «Vääritutes tõbrastes» piima nautis. Ütlesin hiljuti ühele inimesele, kes piima ei joo, et pärast seda Waltzi nägemist ta kindlasti tahab vähemalt korraks mekkida.

Minul juhtus «Vihase kaheksa» hautise söömise stseeni peale, et läksin pärast filmi otsejoones poodi, ostsin hautist ja sain ka suurepärase hautise, mis tõepoolest maitses hea. Nii et mingis mõttes teeb Tarantino seda, mida sa tead, et ta teeb, aga see õnnestub tal siiski.

Tarantino ei saa olla sügav, küll saab ta aga olla põnev, sest mäng ongi põnev. «Vihane kaheksa» on samuti põnev film ja natuke ka igav. Selline väike paradoks. Niisiis aeglane ja enesekindel põnevus.

Tumedanahalised mängus

Mustanahaliste küsimus on ka üks Tarantino loomingu võtmeid. N-sõna on «Vihases kaheksas» ka üks kasutatumaid. Tegevus toimub mõni aasta pärast Ameerika kodusõda, mis peeti aastatel 1861–1865, ja saame teada, et Samuel L. Jacksoni tegelaskuju major Warren on lõuna rassistidele kõvasti hagu andnud. Lõuna rassiste leidub ka filmi sündmuspaigaks olevas majakeses.

Tarantino on muide kunagi öelnud, et tahab, et tema eluloofilmis mängiks teda mustanahaline. Mõtleme ka «Vabastatud Djangole», «Vääritute tõbraste» küll marginaalsele, ent siiski olulisele kinomehaanikule Jacky Ido kehastuses, «Pulp Fictioni» Marsellus Wallace’ile, Pam Grierile «Jackie Browni» nimitegelasena jne.

Must kultuur on funky ja sealt on mõtet otsida. Kellel on funk käpas, see ei saa eksida. Funki ei saa feikida, nagu laulis Bootsy Collins. Kes feigib, sellele kasvab pikk nina. Sellise asja nimi on Pinocchio teooria. Aga kui ta on, siis ta on. Tarantinol on.

«Vihane kaheksa» on kolmetunnine film täie raha eest, ent näitab ka mõningaid väsimuse märke.

Uus film

«Vihane kaheksa»

USA 2015

Kinodes alates 8. jaanuarist

Tagasi üles