Mats Traadi ontoloogiline otseütlemine
15. jaanuar 2016, 23:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mats Traat on eesti viljakamaid kirjanikke. Uuel sajandilgi on ta avaldanud tosinkond luulekogu, nii varasemast komponeeritud valikuid kui ka läbinisti uut luulet. Traadi kirjanduslikus ruumalas ei ole tühje kohti. Kui ta ennast kordabki, siis on see meistri kordus.
Allkiri või käekiri, mis võib küll tihedamaks muutuda, kokku tõmbuda, aga säilitab oma põhikuju. Nõnda võib Traadi enda ontoloogiat ehk olemisõpetust iseloomustada nendesamade Jaan Krossi sõnadega, mida ta pruukis Traadi esikkogu «Kandilised laulud» (1962) ilmumise puhul: see on «ühe iseloomutüübi, tõsise, rohmaka, järsu ja samal ajal hella tüübi, kahe sirge jalaga mullas ning ajas seisva tüübi protest ükskõik mispidi ebla hõljuvate ja kooserdavate tüüpide vastu».
Sellele on Janika Kronberg saatesõnas Traadi viimasele mahukale valikkogule «On unistus kui ränikivi» (2000) lisanud: «Oma ihalustes ja protestis on Traat nii parandamatu romantik ja sinise lille otsija kui ka valgustaja.» Ning sellessamas valikkogus on ka üks luuletus «Tervikutunnetus», mis võinuks olla ka «Alalütleva» motoks: «Näen pimedusest tõusmas ajatüve, / raudlehti eristumas teiste seast. / Kas valgus ongi nõnda kallis hüve, / et tema pärast silmad nutta peast? // Kas kurjast, heast – / kuid oodata võib inimsuse suve / meist endist, hoolimata elueast. // Nii valguse- kui pimeduseriik / üksühes. / Nad kõnnivad minuga ühes / ja mõlemad ihkavad priiks.»
«Alalütlevale» endale uues kogus ei viidata. Ei leidnud seda sõna ei pealkirjades ega luuletustes. Aga raamatu tiitellehel on see koguni alla joonitud (kujundaja Enno Ootsing). Kõik kuuskümmend neli luuletust on üksainus alalütlev. Mitte lihtsalt grammatilise asukohakäände nimetusena, mis eesti keeles võib, olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest tähistada ka toimumisaega (näiteks «kaasaajal») või seisundit («kurval viisil»), vaid kui sõnaõigusliku, aga kirjaniku puhul ka sõnakohustusliku ühiskonnaliikme positsiooni. Tammsaare kirjutas rööbiti romaanidega publitsistikat. Mitmed kaasaja kirjanikud on kas olnud või on tänagi kolumnistid (Teet Kallas, Mihkel Mutt, Olev Remsu, Jaak Jõerüüt). Traadilgi kannab üks luuletus pealkirja «Kolumn». Traat tihendab ja kujundab oma seisukohad ütlemistesse, teesidesse, iroonilistesse sõnasähvatustesse ja küsimustesse. Üksainus näide. «Kui tümaks muutub soo, kus tuleb intellektuaalil mütata? / Taaskord leitakse üles heitunud eitus – säästmine päästku! / Taandareng. Eendmõte: ehk pole inimene veel moest läinud?» («Surutis»).
Päevakohasus ja ajakajalisus (poliitikute ja valitsejate võimetus, välja- ja sisseränne, naaberriigi kahmamised, terrorism jms) võimendub üldinimliku olemise ja autobiograafilisuse pinnal. Nõnda ei ole Traadi ütlemised lihtsalt nähtuste markeeringud või deklareeritud probleemid, vaid suunatud otse olemuslikkusele. Ta küsib, kas see või teine asi on tõesti tõsi. See «tõesti tõsi?» väljendubki Traadil ontoloogilise otseütlemisena. Ta muretseb, valuleb, kannatab. Luuletaja on ju kammitsetud omaenda luuletusse. Erinevalt rahvasaadikute küsimustest Toompea kõnetundides, kodanike järelepärimistest või ajakirjanike teabenõuetest ametiasutustele jäävad luuletaja esitatud küsimused retooriliseks. «Alalütleva» dominandiks on küsilaused. «Ristküsitlus» koosnebki üksnes küsimustest. Irooniliselt mõjub selle piibellik algus, nagu ka lõpp: «Kelle mõjuagent olete?»
Mõnes tekstis jõutakse meeleheite piirile. Luuletuses «Usalduse piiril» pomiseb Traadi luulemina «marutuule vastutusvõimetusse undamisse: / kes külvas tuult, et mina pean lõikama tormi?» Mõned read edasi tõdetakse: «Vastuolulised arengud inimhinges, maailmas.» Et järgnevalt kaheldes küsida: «Kui tõhus on eneseavamine, ontoloogiline / otseütlemine madal(r)õhkkonas?»
«Seisatus lumesillal» väärib ettelugemist vabariigi aastapäeval kui üleskutse kollektiivsele sisekaemusele. Seegi algab küsimusega «Kes hoiab languse ajal vaimu hädavajalikus liikumises?», et seejärel fikseerida olukord: «Ülivõrded katteta. Isikulugude uus järk: individuaalne on / lõhustunud üldiseks, südameveri lahustunud. Uljuse kriis. / Imestamine kõlaks võltsilt, iroonia alistumismeelselt. / Lohutuski tõenäoliselt taunitav.» Kulminatsiooniks saab lumesilla kujund (teame ju, missuguse katastroofiga lõppes kukkumine läbi lumesilla kolmele eesti mägironijale): «Keegi ei suuda oma elukaart jõuga kõrgemaks koolutada. / Kas valehäbi, küündimatus või hirm hoiab tunnistamast, / et meiegi seisame lumesillal. Siltide kleepimine ei aita. / Keda ja mida see purre ühendab? Vastamine käib üle jõu, / imagod pragunevad nagu paakuv pinnas. Väitlus vältab.»
Eksib see, kes arvab, et «Alalütlev» manitseb millekski või et tegemist on halaga. Ei, selle allhoovuseks on eksistentsiaalne elutunne: piiroluteadvusest tulenev elutung. Üks autobiograafiline luuletus kannabki pealkirja «Elutung». Võimsalt kõlab see luuletuses «Olemisõpetus», mis lõpeb kaksikvärsiga «Igaüks purjetab oma Ithaka poole. / Ka siis, kui ta polegi Odysseus.» Ning luuletust «Kuidas värvida vaikust» kroonib janunev küsimus: «Kuidas teha kuuldavaks / surmapõlglikku, eluhoidvat / armastusavaldust?» Stephen Hawkingit portreteeriv «Tumeaine» päädib tõdemusega «Maailmaruum on kõle, armastuse hahasulgedega / vooderdamata. Kiirgused pole seda kuumaks kütnud.»
Lohutust ja optimismi leiab loodusest («Mahedad hetked», «Augustikuine», «Mõtlikult edasi»). «Loojangu hõõgus» sõnastab esteetilise vastukaalu allakäigule: «Puustusel laulavad kirglikult kuldnokad. / Ei neile lähe korda populatsiooni kahanemine, / välja- ega sisserände masendus.»
Möödunud aastal ilmunud luule taustal on Mats Traadi «Alalütlev» üks jõulisemaid kogusid. Ehe mõtteluule, kodanikuluule, ajaluule, olemasoluluule. Epiloog tunnistab tõsiasja, et iga hetkeöeldu võib jääda viimseks. Nõnda tuleb siis sõnastada testament.
Elu elatud kogu mõistuse ja võimuse väest,
milleks ma olnud ihult ja hingelt suutlik.
Millega mõõta eksistentsi lõppväärtust?
Olin harjunud kibekähku küsimustele vastama
nii koolis kui tööl. Kiirkostja võib eksida.
Ebatäpseid hinnanguid on keeruline õiendada.
Iga päev on küsimärk. Läbematud mõtted kõrbenud –
ei küll pettumusmõruks. Surmgi suutmatu, tihti
totter. Ehkki dramaturgi närviga. Olematus on
samuti olemine: miinusmärgiga Öörahu.
(«Elu elatud»)
ARVUSTUS
Mats Traat «Alalütlev»
Eesti Keele Sihtasutus 2015, 64 lk