Vöödiline perelisa

Epp Petrone lasteraamatu peategelsetele on välimuse andnud Piia Maiste. Foto: Illustratsioon raamatust.

Tahate lapsega jutu peale saada? Soovitan hakata rääkima tema kassist või koerast (või küülikust, hamstrist, kes iganes tal on või keda saada soovib). Noorte ja mitte enam nii noorte emade ning vanaemade puhul kehtib sarnane reegel – küsi midagi nende laste kohta ja juttu jätkub kauemaks. Lasteraamatusse on need kaks teemat – lapsed ja loomad – kokku pannud Epp Petrone. «Kurru-Nurru vurrud» jutustab pere uuest liikmest, ja see pole sedakorda laps, vaid kass.

Mudilastest kõnelevaid juturaamatuid on meil küll ja veel. Selle eest kannavad teiste hulgas hoolt vastsed emad ja vanaemad, kes oma kõige kallimate tegevused ning nendega seotud mõtted suurest jagamissoovist ja -rõõmust ilmarahva ette laotavad. Lastekirjandusest kõneledes on selle kohta juba oma märksõnagi olemas – emakirjandus, emaraamat. Nende hulgast leiab kirjeldavaid, aga ka üldistavaid ning väga sügavmõttelisi teoseid.

Mudilastele mõeldud loomaraamatuid, kus loom on ausalt looma rollis, kirjutatakse hoopis vähem. Ometi on need väga vajalikud. Ikka see vana hea empaatia arendamise ja vastutama õppimise küsimus. Epp Petrone on kirjutanud lisa nii oma pere lugudest inspireeritud üldistusjõuliste mudilasjuttudele ning täiendanud ühtlasi loomajuttude riiulit.

Hakatuseks pean tunnistama, et see raamat meeldis mulle, ja päris mitmel põhjusel. Peamine pole see, et ka siinkirjutajal üks vuntside ja sabaga valgesokiline toas tiirutab. Raamat on elutark, aga mitte targutav; õpetlik, aga mitte manitsev; soe ja hell, aga mitte lääge. Esmamulje raamatust annab alati kujundus, pildid. Piia Maistele sobivad kassid. Nende pehmus, liikumine, ilmed armsusest ahastuseni on ehedal kujul vaataja ees. Jutt ei nõua, et pildil oleks kujutatud kassi käpa vaheastmeid siidikäpast nugaterava küünisekomplektini, aga siin need on. Heledad ja tumedad varjukassid annavad edasi nimitegelase mälestusi ning mõtteid.

Sümpaatselt mõjub meeldetuletus, et inimese jaoks on kass ikka hiirekuningas, mitte diivanikaunistus olnud. Pere otsustab kiisu majja tuua, sest hiired muutuvad ülemeelikuks. Vurrudega vöödiline valitakse kasside varjupaigast. Seal on sääraseid oma kodu ootajaid palju. Pisara kiskumiseks ei lähe, aga raamatu-emme saab võimaluse lastele olulisi asju selgeks rääkida.

Ema jagab ka edaspidi vajalikke teadmisi loomadega, eriti kassidega, kooselamise kohta. Ta ei manitse, hirmuta ega riidle. Kõige noorem saab ema silme all oma kassikraapsud kätte, mis õpetavad paremini kui noomitus. Õigus antakse Kurru-Nurrule.

Kass ei ole ülearu inimesestatud. Kass on kass. Ta tunneb ja käitub nagu kass. Sellega tuleb arvestada. Tema mõttemaailma aitab pugeda õdedest kõige pisem, Leena. Leena saab kassi jutust kõige paremini aru ja vastab talle samas keeles. Pisipiiga inimeste keeles veel eriti ei räägi, aga alles hiljaaegu mõistis tüdruk inglite keelt. Sestap pole kassiga vestlemine mingi raketiteadus. Need hellad jutuajamised annavad jällegi edasi teadmisi selle kohta, mis on kassi vajadused, mis inimese omad ja kuidas need kenasti klappima panna. Vanematel õdedel puudub Leena intuitiivsus. Nemad lähenevad uuele pereliikmele «teaduslikult». Teevad «intelligentsusteste» ja katseid, seavad sisse kassikeele sõnastiku, kuhu ei kuulu mitte üksnes häälitsused, vaid ka kehakeel.

Kogu raamat on sihitud sellele, et mõista neid, kellega me kõrvu elame. Sealhulgas kasse. Enne hiirekuninga majjavõtmist peaksid lapsed seda raamatut lugema. Ja sedasorti perelisa vastu seisvad täiskasvanud ka. Kassist (mistahes koduloomast) võib sündida palju head.

ARVUSTUS

Epp Petrone «Kurru-Nurru vurrud»

Pildid Piia Maiste

Petrone Print, 2015