Ivo Felt: olen elanud nii, et ei puhka

Eestile tuntust toonud «Mandariinide» ja «Vehkleja» produtsent väidab, et hoolimata suurest tähelepanust, mis on saatnud nende kahe filmi käekäiku, ei maksa tekitatud meediakära üleliia tähtsaks pidada. Ta kinnitab, et see, millega ta tegeleb, on täiskasvanud inimeste mäng, ei enamat.

Eks ju, tundub teilegi, et tunnete Ivo Felti ja teate temast piisavalt? Sest kes ei teaks: Felt on ju mullu Oscarile kandideerinud «Mandariinide» ja äsja Kuldgloobusele kandideerinud «Vehkleja» produtsent. Ja Postimehe aasta inimene ka.

Kõik õige. Aga veel?

Tegelikult, tunnistagem, ei tea me Feltist, kes on viimasel ajal teinud filmikunsti kaudu Eesti tutvustamiseks maailmas ääretult palju, suurt enamat. Selles ei maksa end süüdistada. On ta ju nimme hoidunud vaikselt kaadri taha.

Aga kui kuulata maad neilt, kes temaga koos töötanud, avaneb pilt mehest, kelle kohta kasutatakse tunnustavalt väljendeid «väga hea inimene», «hea suhtleja, kes leiab teistega kiiresti ühise keele», «sotsiaalselt pädev ja paindlik», «aumees, kelles on džentelmenlikkust». Ja justkui kõige kokkuvõtteks: «Temas on kõik omadused, mida sa tahad, et oleks su kolleegides.»

Arter kontrollis, kas need iseloomustused vastavad tõele.

 

Ivo Felt (47)

Helirežissöör ja produtsent
Sündinud 31. augustil 1968 Tallinnas.
Lõpetanud Tallinna 21. keskkooli 1987

1987 asus tööle Tallinnfilmi heliosakonda.
1987–1989 teenis Nõukogude armees.
1989 jätkas tööd Tallinnfilmis helioperaatori assistendina.
1991–1995 vabakutseline.
1995 üks Allfilmi seitsmest asutajaliikmest.
Debüüt produtsendina 2006 (film «Georg»).
Rohkem kui 50 mängu- ja dokumentaalfilmi ning umbes 250 reklaamfilmi helirežissöör.

Viimaste aastate tuntumad ja olulisemad tööd:
«Vehkleja» (2015, kaasprodutsent)
«Vaikuse kutse» (2015, produtsent ja helirežissöör)
«Fast Eddy vanad uudised» (2015, produtsent ja helirežissöör)
«Maastik mitme kuuga» (2014, produtsent)
«Mandariinid» (2013, produtsent)
«Seenelkäik» (helirežissöör, 2012)
«Rat King» (2012, produtsent)
«Külm on» (2010, produtsent)
«Oleg» (2010, produtsent ja helirežissöör)
«Ma elasin Eesti vabariigis» (2010, produtsent)

Õpetanud helirežiid Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakoolis ning Tampere kunsti ja kommunikatsiooni koolis.
Produtsendina tõi talle tuntuse mängufilm «Mandariinid», mis nomineeriti 2015 parima võõrkeelse filmi kategoorias nii Kuldgloobusele kui Oscarile.
Isa Raimund Felt töötas 1960–1986 Tallinnfilmi asedirektorina ja oli paljude populaarsete mängufilmide filmidirektor.
Lapsed Kadi Freja (24), Rasmus Kaarel (19) ja Stella Marta (4).

Teie vanuses võib juba küsida, kas teile meeldib see, kes ja mis teist on saanud.

Rahulolematuseks võib-olla praegu põhjust ei ole. Olen filme teinud elu aeg, tunnen end selles keskkonnas loomulikult. Ilmselt teeksin midagi muud, kui tunneksin ennast halvasti.

«Mandariinidest» on räägitud väga palju, aga seda mitte, et tegelikult see film määriti teile pähe. Miks te ei tahtnud seda algul teha võtta?

Jah, vastab tõele, et «Mandariinide» stsenaarium käis mul natuke aega järel. Filmi tegemine ei läinud hästi käima. Selle lavastaja Zaza Urušadze käis siin Gruusia filmi päevadel näitamas oma eelmist film ja jäi siis istuma ja arutama filmimees Artur Veeberiga, et kas nad võiks midagi koos teha. Nende jutust käisid läbi külad Abhaasias ja grusiinide sõda. Zaza võttis sellest tuld ja kirjutas kodus stsenaariumi kiiresti valmis. Gruusia andis ka päris kiiresti filmile rahastuse, aga mujalt rahastust ei tulnud.

Algusest peale olid selle filmiga seotud operaator Rein Kotov ja Lembit Ulfsak. Neil kahel oli õudne tahtmine seda filmi teha ja nad otsisid selleks võimalust. Rein tõi käsikirja mulle ja Lembit ka soovitas, et loe. Lugesin, aga ausalt öeldes tundus see natuke naiivne. Olin kindel, et sellest saab filmi küll, aga ma polnud päris sada protsenti kindel, kas just mina pean selle tegema. Lisaks olid mul muud tööd käimas.

Tähendab, et isegi pikk kogemus filmitegijana ei võimalda kohe ära tunda, millisest käsikirjast tuleb suur ja hea film?

Ma tegutsen ikkagi kunstimaailmas, kus on vabadus valida, mida teen ja ei tee.

«Mandariinide» käsikiri tundus pisut lihtne. Zazat ma siis ei tundnud. Olin näinud tema eelmist filmi [«Kolm maja»], mis oli okei, ega seal ei olnud midagi väga erilist. Aga kui režissöör kirjutab stsenaariumi, juhtub sagedasti, et ta ei kirjuta sinna kõiki asju sisse. Ta teab neid ise, kujutab neid ette, ja kui siis stsenaariumit loeb inimene, kes neid asju ei tea, võib tal jääda informatsioonist natuke puudu. Minuga natuke nii juhtuski. Ma ei näinud nii kaugele, nagu Urušadze oli seda mõelnud.

Armusin filmi stsenaariumisse natuke hiljem. Nii juhtub tihti: kui midagi juba teed, siis paned pimesi edasi ja pead selles 101 protsenti sees olema.

Samuti on vähe teada tõsiasi, et ükski festival ei tahtnud «Mandariine» alguses oma programmi võtta. Miks nad tõrkusid?

Mul on mõne festivaliga päris häid sidemeid, tunnen programmi koostajaid. Sellest hoolimata ei võtnud keegi «Mandariine» eriti tõsiselt. Võib-olla ei jõudnud see siiski vaatajate ja valijate tippringi. Ka rahvusvahelise leviga oli olukord keeruline. Keegi ei näinud selles filmis erilist potentsiaali – väike Eesti, Gruusia, Urušadze ... keegi ei tea neid. Pealekauba on võõrkeelset filmi igale poole maailmas hästi raske müüa.

Nüüdseks on «Mandariinid» jooksnud või jooksmas umbes 60 riigi kinolevis, mis on meeletult suur arv, aga kõigest hoolimata on selle publik väga napp. Kui võrrelda Hollywoodi filmidega – millest me räägime! Me ei mahu sellega samale skaalalegi. «Mandariinid» on ikkagi nišifilm.

Ja veel üks teadmata fakt on see, et «Mandariinide» saatuse otsustas lõpuks kaks telefonikõnet.

Täpselt nii. [PÖFFi direktor] Tiina Lokk helistas Varssavi festivali direktorile Stefan Laudynile – ta on väga tore mees, meid väga palju aidanud – ja küsis, et kas ta [Lokk] on loll, et ei jaga enam asja, sest tema meelest on «Mandariinid» hea film. Stefan vaatas siis selle ära ja helistas mulle. Mäletan, et sõitsin sellal Jaan Toomiku ja Jüri Ojaveriga Riiga nende loodud [balletitantsija] Maris Liepa skulptuuri avamisele. Pidasin auto bensiinijaamas kinni ja rääkisime Stefaniga. Tal oli festivali programm selleks ajaks enam-vähem kinnitatud, aga ta ütles, et selle filmi peab ka võtma. Nagu näha, on õige, et peab olema tuttavaid. (Naerab.)

Varssavist tuli publiku- ja parima režissööri preemia.

Olete osalenud kümnete ja kümnete filmide tegemises, peamiselt helirežissöörina. Mis teid selles tööd innustab?

Eks see ole mingis mõttes mäng: oled täiskasvanud, aga saad seniajani mängida.

Foto: Liis Treimann

Milles mäng seisneb?

Iga kord oled uues olukorras, sul on uus film, uued inimesed. Lisaks on helirežissööri töö loominguline – see on maailmade tekitamine, teataval määral ka inimeste mõjutamine. Heli on see, mille üle inimene tavaliselt ei mõtle, aga ta tunnetab seda; see mõjub pigem alateadvusele, mis on hästi huvitav. Mingis mõttes manipuleerid vaatajaga, aga keegi ei pane tähelegi, et sa seda teinud oled.

Eeldanuks, et helirežissööri töö on pigem rutiinne ja tehniline.

Jah, sellel on ka tehniline pool, aga mina hindan seda loominguliseks. Ma ei ole tehnilises pooles üldse tugev ja see ei ole mind ka kunagi huvitanud, mis masinad need seal on. Küll aga pakub mulle huvi, mismoodi hakkab film elama. Helirežissööri töö on kujundada filmile õige atmosfäär: missuguseid tunded peavad mingid hetked vaatajais tekitama. See on päris peen töö, väga tunnetuslik.

Kuidas selliseks manipuleerimiseks oskusi saada?

Kui olin noor, oleks saanud seda õppida Moskvas filmiinstituudis, aga kõrghariduse baasil. Mina olen täielik autodidakt, ma ei ole koolis käinud.

Kõik räägivad teiega seoses «Mandariinidest» ja «Vehklejast», kuigi olete teinud veel arvukalt filme, millest peaaegu keegi paraku midagi ei tea. Mis paneb teid tegema väikseid filme, millel pole mingeid šansse suureks saada?

Missugune film on suur ja missugune väike? Selle üle võib vaielda. Aga neid, mida silmas peate, teen tihtipeale seepärast, et sageli on need hingelähedasemad. Nad on tihti natuke kompromissitumad kunstiteosed kui need teised, mis on mõeldud suurtele rahvahulkadele, tehtud pigem festivalisuunitlusega, mõeldes kitsamale publikule, ka väljaspool Eestit.

Kui mul neid filme teha ei oleks, arvan, et oleksin palju vaesem. Oleme Marko Raadiga teinud mitu dokumentaali, praegugi teeme ühte, samuti olen teinud Jaan Toomikuga mängufilmi «Maastik mitme kuuga», mille kohta võis ju kohe algul arvata, et paljud seda Eestis ei vaata, aga mis jõudis festivalidele päris kenasti. See on maailm, millest pean väga lugu.

 

Olen kuulnud, et teete osa asju koguni tasu võtmata.

Jah, vahel mul on ka see vabadus, aga kas just päris palgata... Kui teed filmi produtsendi ja helimehena, siis on selge, et hoiad kulusid all, sest mind on üks, mitte kaks. See annab ka mingi võimaluse eelarvega mängida.

Mul oli õnn käia möödunud aasta augustis soome sõpradega – nendesamadega, kellega tegin koos «Vehklejat» – Gröönimaal heli salvestamas. See oli üks töö, mille eest ma raha ei küsinud: mind viidi ja toodi ja ma sain midagi väga huvitavat näha.

Kas sattusite filmimaailma tänu isale, kes oli tuntud filmidirektor?

Kuigi olen kasvanud filmitegemise keskel, ei mõelnud ma keskkooli lõpus, et peaksin filmimeheks saama. Eks mind ikka võeti vahel võtteplatsile kaasa. Käisin isaga koguni mõnes komandeeringus, näiteks siis, kui tehti «Nukitsameest» või «Reigi õpetajat» või «Kõrboja peremeest», aga ma ei näinud filmitegemises midagi erilist. See oli mulle orgaaniline, loomulik osa elust.

Samas sattusin filmi tegema ikkagi pisut juhuslikult. Natuke mõtlesin muusikuameti peale, sest mängisin trumme, aga arvan, et polnud siiski piisavalt andekas. Seejärel tuli plaan minna Tartu Ülikooli ajalugu õppima, aga jäin jube napilt välja. Mingid tegelased, kellel olid nõukaajal mingid soodustused, said kuidagi enne mind sisse. Ega mul olnud seoses ajalooga ka mingit mõtet, aga kuna ma ei osanud midagi eriti peale hakata, siis arvasin, et võib-olla ajalugu annab mulle üldist teadmist ja pagasit. Ja mu õde õppis ka juba ajalugu.

Edasisega seoses on küll mu isa käsi mängus. Kuna olin muusika ja helidega seotud, leidis isa mulle koha Tallinnfilmi heliosakonnas, kus laadisin linte makkide peale ning tegelesin juhtmete ja monteerimisega. Seal oli väga lahe seltskond koos. Kui Vene sõjaväes ära käisin, tulin kahe aasta pärast sinna tagasi. Mul oli endiselt mõte minna õppima ajalugu, aga sisseastumiseksamiteni jäi pool aastat ning too aeg Tallinnfilmi heliosakonnas, kus oli paar kena inimest, kes viitsisid mind juhendada, tõmbas mind niivõrd endasse, et pole sealt tänase päevani välja saanud.

Ivo Felt peab pingutama selle nimel, et need toolid siin ja mujalgi kinosaalides saaks täidetud. Foto: Foto: Aron Urb / Allfilm

Kus aega teenisite?

Algul Lätis ja siis Ukrainas mitmes kohas. Mind löödi igalt poolt minema. Olin kehv sõdur. See oli ka juba aeg [1987. aasta], kui targemad mehed võib-olla ei läinudki enam sõjaväkke, sellised lihtsakesed läksid. (Muigab.) Üritasin seal siis olla vähemalt nii vastaline, kui vähegi võimalik – küll nii, et minuga väga suuri jamasid ei juhtuks, aga ääre peal kõndisin kogu aeg. Ega mul erilist aukartust olnud. Pidasin päevikut, mille peal oli kleepekaga sinimustvalge lipp. Mäletan pikki kirglikke vaidlusi noorte leitnantidega, kes olid just sõjakoolist tulnud, teemal Eesti ja Nõukogude Liit. Kui oled alla 20, on see erk iga, ja vähemasti oma mõttes püüdsin Vene sõjaväge natuke õõnestada. (Naerab.)

Tegelikult olin slikerdaja. Ja mul vedas. Ametlikult olin luurepataljonis, sest rääkisin inglise keelt. Mu ülesanne oli istuda raadiovastuvõtja taga ja kuulata pealt ja panna kirja. Aga seda tegin ainult paar nädalat. Sattusin orkestrisse, kus lõin suurt trummi, ja hiljem Ukrainas ohvitseride maja ansamblisse.

Taasiseseisvusaja algul olite aastaid vabakutseline. Kas sellepärast, et Eesti filmielu lagunes laiali ja pind kadus jalge alt?

See on tõsi, et saabus pidetu ja kurb aeg Eesti filminduses. Teater läks valutult uude aega üle, aga filmitegemine peaaegu lakkas. Kurjad keeled räägivad asjade varastamisest. Mingis mõttes võib aru saada, et riik oli noor ja igale poole ei jõudnud, ja see oli kaose aeg nagunii. Sealt andis pikalt välja tulla.

Tol ajal elatasin end natuke ka muusikuna, mängisin standard-jazz’i. Ma ei ole just eriti uhke selle üle. (Naerab.) Aga helimehena oli ka mingit tööd natuke. Mul oli õnn, et Mati Põldre usaldas mind 1992. aastal tegema filmi «Need vanad armastuskirjad», mis oli mul esimene töö helirežissöörina. See oli suur asi. Enne seda olin Peeter Simmi filmis «Ameerika mäed» helimehe Enn Säde kõrval pisut rohkem kui assistent. Ta viitsis mind väga palju õpetada, mille eest olen talle kohutavalt tänulik. Siis tekkis stuudio Exitfilm, kus mul oli tänu Peeter Urblale võimalus teha Soome ja Rootsi filmidele heliassistendi tööd. Olin poomimees mikrofonivarre küljes – väga tore töö, ausalt. Sealt sain palka, mis oli pisut parem kui Eesti filmide helimehe palk.

Kuidas sattusite Allfilmi loojate seltskonda?

Saime kokku tänu Urblale ja Exitfilmile. Meid oli seitse, lisaks minule operaator Rein Kotov, Piret Tibbo, kes oli õppinud filmidirektoriks Moskvas, Pille Rünk oli Joonisfilmist ERKI taustaga, Artur Talvik tegi režissööri assistendi tööd, lisaks Leela Põdra ja Henrik Laanjärv. Otsustasime, et prooviks ise mängu- ja dokumentaalfilme teha. Muidugi oli meil täisteadmine, et peame alustama väiksemate vormide ehk reklaamidega.

Sain pärast Allfilmi asutamist helimehena ka teiste stuudiote heaks tööd teha, täiesti ausalt. Kompanjonid lubasid seda. See on ju looming, siin ei saa konkurentsist mõelda. Üks produtsent on mulle kunagi siiski ette heitnud, et nägi minus konkureeriva organisatsiooni omaniku käitumist. Mind ei ole elus keegi niimoodi solvanud. Ma nimesid ei nimeta.

Kust stuudiole sellise nime võtsite?

Mati Talvik pakkus. Istusime [tema poja] Arturiga telemaja kohvikus ning Mati juhtus ka seal olema, kui Artur küsis, et mis me stuudiole nimeks paneme. Mati ütles, et pange midagi sellist, mis rahvusvaheliselt ka kõlaks, näiteks Allfilm. See on juhuslik asi, nagu enamik asju siin elus, ja ei tähenda midagi.

Georg Otsast rääkiv film «Georg» oli esimene, kus tegutsesite produtsendina. Kuidas sellele kohale sattusite?

«Georgi» stsenaarium oli juba 1990ndate keskpaigast minu isa käes. See oli üks film, mida ta tahtis koos Mati Põldrega väga teha. Kuid isa suri 1997. Siis jäi asi ripakile, aga stsenaarium jäi alles. Ligi kümme aastat hiljem, kui Märten Krossil tekkis filmitegemise huvi, korjas ta selle üles. Stsenaarium kuulus siis Lege Artisele, mis oli mu isa paari mõttekaaslase asutatud firma. Märten tuli oma jutuga minu juurde, sest Lege Artisel polnud nii palju võimekust, et hakata «Georgi» üksi tegema. Otsustasime, et teeme seda koos. Aga ma ei leidnud Allfilmist inimest, kes oleks selle kohe käsile võtnud – inimestel olid teised tööd ja see ei tundunud paljudele ka atraktiivne. Mulle tundus «Georg» a priori atraktiivne sellepärast, et mu isa oli kunagi sellega alustanud. Arvasin, et nüüd on hetk, et kui peaksin proovima ja võtma vastutuse ka produtsendina. Pealekauba olin mugavustsoonis, sest sain igal pool teha helimehe töid.

«Georgi» tehes juhtus intsident, kui Venemaal rekvisiitorid taustal liiga valjult rääkisid ning selleks, et neid korrale kutsuda, võtsite jalast saapa ja viskasite neid. Oli see enesekehtestamise akt?

Praegu on mul selle pärast kohutavalt piinlik. Olin siis noorem. See on nii jube lugu!...

«Georgi» tegemine polnud mingi meelakkumine. See oli koostööfilm venelaste ja soomlastega, meie olime peatootja. Läksime meie kultuuriministeeriumisse, kes võttis ühendust Vene kultuuriministeeriumiga, et teeme Georg Karlovitšist filmi, meil on suurepärane stsenaarium, davaite žit družno, leidke meile raha. Nad leidsidki. Siis algasid mingid imelikud mängud, et võime ise valida, kellega koos teeme. Ühel koosolekul istus neli-viis Vene stuudiot laua taga, öeldi, et palun, valige ise, aga tegelikult anti ikkagi soovitus, kellega koos töötada. Tegimegi siis nendega, sest meil ei olnud valikut – venelased andsid ikkagi palju raha, miljon dollarit. Kogu eelarve oli ligi 2,3 miljonit dollarit.

Seal ilmnes nii palju imelikke detaile, kuidas mingitele ametnikele maksti, nii et filmi tootmisse jõudis sellest summast oluliselt vähem. See ajas mind õudselt närvi. Olin tige, sest olin üritanud oma asju ausalt ajada. Kuid niimoodi Venemaal asjad käivad... See oli mulle nii vastik, et isegi Balti jaamast pärastpoole mööda sõites – käisin Moskvas rongiga – ei vaadanud ma kunagi Balti jaama poole.

Venemaal filmides oli kõik ligadi-logadi. Igal pool oli näha, kuidas raha tootmisest ära varastati. See grupp, kes meile oli leitud, oli pigem keskpärane. Ühel viimasel võttepäeval Moskvas filmisime rahvamajandussaavutuste näituse pargis Hruštšovi vastuvõttu. Ta oli kutsunud Georgi endale eralennukiga Moskvasse laulma. Läksime õhtul võtteplatsile ja ma nägin, et see näeb kohutavalt vaene välja, kõik on jeeli-jeeli: massistseeni inimesed, kes oleks pidanud olema N Liidu eliit, säravad tegelased, tulid kui nässakad, kehvades kostüümides. See kõik oli nii kurb ja kohutavalt õnnetu. Lisaks oli seal filmitegemise kultuur hoopis teistsugune kui meil. Kui kaamera käib, peab meil olema haudvaikus, keegi ei mölise. Kuigi mul oli sel teemal varem Vene grupiga juttu olnud, ei olnud nad sellega harjunud ja ikka sosistasid. Ja kui siis vaene rekvisiitor ühe duubli ajal jälle mölises, ei suutnud ma end pidurdada: võtsin jalast saapa ja viskasin teda. Ega ta haiget saanud. Aga see oli kohutavalt solvav. Kohe, kui tuli paus, hüppasin ühel jalal tema juurde. Ta oli minust meeter pikem, vaatas mulle ülevalt alla – meil tekkis korraks «seis» – ja küsis, kas ma ei tea, et ta on spetsnaz [eriüksuslane]. Ütlesin, et see mind absoluutselt ei kõiguta. Siis ütlesin, et mul on jube piinlik.

«Mandariinide» meeskond (vasakult) Zaza Urušadze, Lembit Ulfsak, Rein Kotov ja Ivo Felt mullu veebruaris Oscarite galaõhtu eel Los Angeleses Santa Monica rannas. Foto: Mihkel Maripuu

Produtsendi töö tähendabki tööd inimestega, aga kultuuriinimesed on teadupoolest keerulised. Kui raske on neid hallata?

Mulle ei ole see keeruline. Kui oleks üle mõistuse keeruline, siis ma ei teeks seda. Ja ma ei pea seda haldamiseks. Püüan asju inimlikul tasandil ajada: kui teeme midagi koos, siis teeme koos.

Väga palju sõltub režissöörist, tegelikult loob just tema võtteplatsi atmosfääri. Lepime tähtsamate positsioonide täitjad üheskoos kokku, kas üks või teine inimene meile sobib. Kui oleme need inimesed kokku kogunud, on need ikkagi inimesed, kellega me tahame koos töötada ja nemad tahavad meiega ka. Eks väiksemaid konflikte tekib, aga üldiselt oleme suutnud neid päris hästi vältida. Ja kõike ei maksa ka liiga tõsiselt võtta. Kokkuvõttes on see ikkagi ainult filmitegemine. Vabandust, kui ma kedagi kunstiinimestest nüüd haavan, aga päästeamet tegeleb olulisemate asjadega, kui tegeleme meie.

Mis kõige rohkem närve sööb?

Võib-olla see, kui tekib tunne, et film ei tule välja. Filmi tegemine käib ju lainetena. Kui võtteperiood saab läbi, tekib teatav eufooria, et oleme ära filminud, küll me oleme tublid. Pärast seda, kui esimest monteeritud rida vaatame, on kõigil täielik kaos, sest see tundub nii kohutav. Kogu aeg on õhus oht, et film ebaõnnestub. Ja filmid ebaõnnestuvadki. See on mulle kõige suurem hirm.

Filmiinimesed kiidavad teid ülihea suhtlejana, aga arvestades, et olete varem pikalt nautinud kaadritagust helimehe tööd, tekib mul kahtlus, et kõige parema meelega, loomuldasa, tõmbute siiski endasse ja teete vaikselt oma asju.

Nojah. Kogu filmimaailma flashy pool – kõik need punased vaibad – tundub mulle naljakas, aga mitte halvas mõttes. Antropoloogiliselt on see muidugi huvitav: käia Hollywoodis, võtta osa tseremooniatest, seista fotograafi ees ja teha nägu. Vaatasin just [selle nädala algul] Kuldgloobuste jagamist ja suu kiskus vägisi naerule – istusin kodus, villased sokid jalas, selle asemel et seal nendega koos kõndida. (Naerab südamest.) See oli nii mõnus olukord, jube lahe, et olime «Vehkleja» sinna saanud, aga ise ei pidanud minema.

Olen meie vestluses märganud, et räägite ja ilmselt ka mõtlete väga kiiresti. Kust see tuleb?

Sellele ma ei oska vastata. Ma ei ole end teadlikult õpetanud, et Ivo, hakka kiiremini rääkima, hakka kiiremini mõtlema. Äkki võib öelda, et olen pinnapealne, sest räägin ja mõtlen kiiresti, ning pigem võiksin mõnda asja rohkem süveneda? Sest kui kuskil on midagi rohkem, siis teisal on selle võrra vähem.

Mille kallal tuleks töötada, et oma asjadega veelgi paremini hakkama saada?

Võiksin rohkem võtta aega mõtlemise jaoks. Ma olen kohutavalt kärsitu, tahan palju teha; mulle meeldib, kui teen mitut asja korraga. Pean ennast sundima – ja vahel see ka õnnestub –, et süveneda. Näiteks kui loen stsenaariumit, vajab see tegelikult pikka ja rahulikku mõtlemist ja tunnetamist. Võib-olla peaksin vähem tegema, kuid rohkem süvenema?

Aga kust tuleb energia, et kõike jõuda, sest liiati nõuab produtsenditöö ka teistesse energia süstimist?

Käin üle päeva jooksmas, tavaliselt viis-kuus kilomeetrit. Panen hommikul tossud jalga ja lähen mere äärde, saan üksi olla ja mõelda. Tõsi, nüüd ei ole juba üle kahe nädala jooksmas käinud, sest külm on olnud ja vahepeal olin haige. See ajab närvi, kui ei saa end liigutada. Mulle tundub, et füüsilise lodevusega kaasneb vaimne lodevus. Aga vahel, kui pingutan hommikul kiirusega natuke üle, on päeval raske.

Harrastasin kooli ajal keskmaajooksu, jooksin 800 meetrit korra alla kahe minuti. Aga siis sain 10. klassis reie tagalihase lolli vigastuse, kui pidin teatejooksus kahte etappi jooksma. Kuid joosta meeldib siiamaani.

Puhkate ka?

Sel nädalal lähen üle viie aasta paariks-kolmeks nädalaks puhkusele, Taisse.

Üle viie aasta?!

Enamiku elust olen elanud nii, et ei puhka. Siis tekkis aeg, kui proovisin mõnel aastal käia kolm-neli nädalat, seljakott seljas, kuskil maailmas, peamiselt idas. Mõned korrad käisime elukaaslasega Indias. Neli aastat tagasi sündis meil laps, pärast seda ei ole enam käinud.

On Tai te lemmikkoht?

Enam nii väga ei ole, sest see on muutunud turistilõksuks. Tai-huvi algas ühest Briti seriaalist 1990ndate teises pooles, kus mina olin helimees ja Pille Rünk produtsent. Kohtusime suurepärase Briti režissööri ja produtsendi Graham Addicottiga, kellega tegime dokumentaalfilmi Eesti demineerijatest, ja sealt edasi tekkis mitu järgmist asja. Tegime Briti telekanalitele programme, millest üks oli sajandivahetuse paiku seriaal Tai köögist. See võttis mind täiesti jalutuks – tulin sealt tagasi ja olin natuke teistsugune. Tais on kolm head asja: kliima, toit ja toredad inimesed. Siis keerasin küll seltskonna inimesi enda ümber rohelist karrit sööma. (Naerab.)

Ja hakkasite kalakooke tegema.

Jah, neid tegin veel vana-aastaõhtulgi.

Kas vahel muretsete seepärast ka, et leida heade filmide tegemiseks materjali?

Eks ikka. Ideid küll tuleb, ka neilt, kes ei ole filmiinimesed, aga häid lugusid on alati puudu. Ma ei taha teha filmi lihtsalt filmitegemise pärast, olen selle jaoks piisavalt vana. Kui midagi teha, siis peab sellesse ka uskuma, peab nägema, et seal on midagi taga. Selliseid lugusid ei ole palju ja neid otsime kogu aeg.

Mida veel elult tahta?

Tahaksin rohkem lugeda, rohkem muusikat kuulata, filme vaadata. Tahaks end vaimselt arendada. Mul ei ole isegi akadeemilist haridust, milles näen väga suurt puudujääki. Siiski ei ole minu jaoks küsimus niivõrd teadmistes, kuivõrd tunnetuses ja mingitest asjadest arusaamises.

Tahaks, et oleks rohkem aega. Loodan väga, et mu elus tekib selline hetk, kui ma ei rebi end igale poole laiali. Olen seda natuke juba õppinud. Kui inimene saab vanemaks, jääb ta natuke rahulikumaks.

Samas on kahju öelda, et tahaks vähem teha... See, mis ma teen, on ju vabatahtlik. Nii et süüdistada pole kedagi peale iseenda. Kuid ega ma kurda.

Teie astusite isa jälgedes, kas teie lapsed astuvad omakorda teie jälgedes?

Osaliselt hetkel jah, tütar töötab Allfilmi majas ülakorrusel, ta on reklaamiprodutsent. Tema lõpetas, muide, ajaloo ära. Ta läks sinna umbes samadel põhjustel nagu mina. Teine suurem laps, poeg, on 19, tema lõpetas gümnaasiumi ja õpib teedeehitust. Ta on seda tüüpi poiss, et saab pigem kõigega hakkama.

Kuuldavasti tahate produtsendiametist tagasi tõmbuda.

Mitte veel, aga pikemas perspektiivis võiksin produtsendi tööd teha natuke vähem, näiteks mitte igal aastal. Olen sellest rääkinud tagamõttega, et mulle helimehe töö kohutavalt meeldib. Sellega on seotud ka süvenemise teema. Mängufilmile tehakse heli paar kuud, saad istuda ja kuulata, kas töötab see või teine, pidada režissööriga nõu. Tahaks jälle pikalt mõelda ja tunnetada.

Aga alati mõtled, et see, mis sa parajasti ei tee, on parem kui see, mida sa teed...

Kas Eesti filmitööstuses rabades saab jõuda elus heale järjele?

Rikkaks siin ei saa. Siin liiguvad väiksed rahad...

...eriti kui venelased vahelt osa ära võtavad, nagu «Georgi» tehes.

Jah, isegi kui venelased ära ei varasta. (Muigame.) Kõigepealt on asi selles, et Eesti publik on väga väike. Isegi kui teeme vaatajate mõttes eduka filmi, ei ole tulu suur. Võrreldes sellega, mida Eesti ärimehed ümberringi teevad – ma isegi ei tunne selliseid numbreid! Ja kui ausalt ütlen, siis mind ei koti ka. Aga seda on mul võimalik öelda, sest saame hakkama ja elame ära. Oleme 20 aastat Allfilmi stuudiot pidanud, asjad enam-vähem funktsioneerivad. Ega me jõukad ole, aga arvan, et keegi meist siin jõukusest väga ei unista ka.

Produtsendina argises töökeskkonnas. Foto: Foto: Allfilm

Ja mis järgmiseks?

Ivo Felt: «Toomas Hussari «Luuraja ja luuletaja» on montaažis ja tuleb sügisel välja. Lisaks on «Eesti Vabariik 100» projektid, nagu «Tõde ja õigus» Tanel Toomiga ning «Võta või jäta» Liina Triškinaga. Loodan, et saame neile tuge.

Värskeim uudis on see, et sain just Zaza Urušadzelt stsenaariumi, millele hakkame raha taotlema. See on lugu kirikuõpetajast, kes tegelikult on õppinud filmirežissööriks. Tegevus toimub Gruusias pisikeses mägikülas, kuhu ta saadetakse surnud kirikuõpetaja asemele. Hommikuti peab ta palvust, õhtuti näitab pühakojas filme – ta on natuke kahe poole vahel ja tal on omad dilemmad. Selline natuke naljakas ja natuke kurb lugu. Tahaks seda juba mais filmida.

Samuti üritan Tanel Toomiga teha filmi «Gateway 6», mis on tal olnud Inglismaal pikalt arenduses. Nüüd oleme seda Eestisse toomas, tahaks samuti sel aastal filmima hakata. See on futuristlik lugu: maailm on kaetud merega ja on jäänud üks valvepost ehk Gateway 6, kus on neli inimest, kes oleks pidanud juba pool aastat tagasi välja vahetatama, aga millegipärast ei ole vahetust tulnud ning nad ei tea, kas nad on maailmas üksinda või ei. See on intensiivne draama, ingliskeelne film Inglise näitlejatega, millest võiks saada Tanel Toomi esimene pikk mängufilm.»