See, mille pärast, olgem ausad, «Kahekõne» saadet Ieva Ilvesaga – just nii, Ilvesa, kirjutatakse president Toomas Hendrik Ilvese abikaasa nimi läti keeles – oodata ja vaadata tasus, tuli veidi üle 20 minuti pikkuse vestluse poole peal. See oli küsimus tema kahest lapsest.
«Kahekõne» Intervjuu Ieva Ilvesega
ETV, neljapäev, 14.01 kell 20.05
Kõik eelnevad kümme minutit oli saatejuht Indrek Treufeldti järjekindel eelmäng, et tolle, mis seal salata, rahvast kõige rohkem erutava küsimuseni jõuda. Saate alustamine vastastikuse tervitusega «tere õhtust!», kus Treufeldt võttis teemaks, kui raske on Ilvesel olnud õppida eesti keelt, ja sellele järgnenud küsimused, kuidas on Ilves jõudnud harjuda Eesti esileedi rolliga ning kas ta annab endale aru, et nüüdsest ei kuulu ta ainuüksi endale ja oma perele, vaid kogu Eesti rahvale, andsid märku, et Treufeldtil on kindel kavatsus hoida initsiatiiv enda käes ning mitte lasta intervjuul uitama minna vestluspartnerile ohutuile ja mõnusaile, professionaalsetele ehk küberkaitsega seotud teemadele.
Teisalt, eks sellise «haaran kohe härjal sarvist» ja «asun metoodiliselt piirama» taktikaga kaasne ka oma ohud. Vestluspartner pole veel üles soojendatud – «Kahekõne», nagu saatest selgus, oli Ilvesele üldse elu esimene teleintervjuu (kuid see, olgu lisatud, ei olnud siiski otsesaade) – ning on sedasi äärmiselt valvel, räägib ettevaatusest pigem vähem kui rohkem. Eetrikramp, eriti olukorras, kus tead, et vaatajad jälgivad topelthuviga iga su sõna ja otsivad kõnekaid lisatähendusi igast näoilmest, on säärases olukorras igati mõistetav ja loomulik.
Aga Ilves, neiupõlvenimega Kupce, tunnistas juba saate algfaasis esileediteemalisele küsimusele vastates, et kuigi ta tunneb end oma uues rollis veel ebamugavalt, on pisut pinges ning alles õpib avalikkuse ees esinema, annab ta endale aru, et peab edaspidi rääkima ka neil teemadel, mis pole pelgalt seotud tema ametialase tegevusega Läti kaitseministeeriumis riikliku küberjulgeolekupoliitika juhina ja kantsleri poliitikanõunikuna.
Too Ilvese tunnistus oli Treufeldtile kui roheline tuli, et ta saaks intervjueerijana oma piiramistööd jätkata, tundmata südametunnistuse piinu. Sest ärge arvake, et Ilvese usutlemine olnuks talle midagi rutiinset või mänguliselt kerget. Kogenud teleusutlejana, pole kahtlust, teadis Treufeldt väga hästi, mis on need küsimused – õigemini, mis on SEE küsimus –, mida ta peab tingimata esitama, sest seda tõstatamata tembeldaks kõik vaatajad ta argpüksiks ning kogu usutluse eepiliseks läbikukkumiseks. See on küsimus Ilvese lastest.
Uskuge, seda ei ole lihtne küsida, eriti kaamerate ees. Sest laste, täpsemini noorema lapse, tunamullu sündinud Isabella teema – kes ikkagi on tema isa? – on see, mis on viimastel kuudel, kui teise lapse olemasolu üldse teatavaks sai, pakkunud Ilvesega seoses suurimat huvi. Ja sellise pealtnäha lihtsa, kuid tegelikult keerulise küsimuse esitamiseks tuleb pinnast põhjalikult ette valmistada.
Niisiis, saanud Ilveselt kinnituse, et rääkida tuleb paratamatult ka muust kui Läti küberkaitsest, liikus Treufeldt loogilist teed pidi intervjuu tuumküsimusele lähemale. Ta kiitis kauneid pulmapilte (meelitus aitab alati jääd sulatada) ning palus seejärel Ilvesel kirjeldada kihlumist, mida ta tegigi, tunnistades, et president langes tema kätt paludes ja kihlasõrmust ulatades ühele põlvele.
Ilves seletas, miks tseremoonia toimus kirikus – pärast seda, kui usutletav on teinud äärmiselt isikliku pihtimuse kihlumise asjus, on mõistlik juhtida ta veidi abstraktsematele radadele, kus ta saab rääkida jumalast ja sedasi veidi hinge tõmmata. Seejärel, kui vestluspartner on taastunud, saab jälle tulla välja põletavama küsimusega (teate ju küll seda Ameerika filmidest tuttavat «good cop, bad cop» ehk «hea võmm, paha võmm» küsitlustaktikat): miks toimusid pulmad ikkagi nii kiiresti? miks te ei võinud kauem oodata? Et anda siis Ilvesele veel korraks teoreetilisemat arutlusainest ja hingamisruumi: kuidas ta võtab Eesti ajakirjanduses valdavalt kriitilist kajastust enda kohta?
Ja siis tuli lõpuks see küsimus, mis, vaadakem tõele näkku, oli ilmselt iga vaataja keelel ja meelel: «Mida te ütlete, kui küsitakse teie laste kohta?»
Kogenud teleusutlejana, pole kahtlust, teadis Treufeldt väga hästi, mis on need küsimused – õigemini, mis on SEE küsimus –, mida ta peab tingimata esitama.
Hea küsimus tegelikult. Hästi sõnastatud. Ei ole ründav, ei sunni midagi õigustama, annab võimaluse rahulikult seletada.
Ja Ilves seletaski, et ei tunne lastest rääkides end mugavalt, sest need on tema eelmisest suhtest. (Tähelepanelik kuulaja – ja neid ei olnud küllap vähe – märkas kindlasti, et ta kasutas sõna «suhe» ainsuses, kuigi seni on ajakirjanduses olnud juttu, et lapsed on eri suhetest. Või oli see lihtsalt keelevääratus? Samas: Ilvese inglise keel oli saates muidu igati korrektne, ehkki ilmselge aktsendiga.)
Ta seletas, et tahab hoida lapsi avalikust huvist eemal, ent tunnistas, et teab, et inimestel on nendega seoses küsimusi, eriti mis puudutab tema tütart. Ta jätkas, et laste teemal on raske rääkida, sest eelmine suhe lõppes väga kurvalt – ta kaotas enda kõrvalt teise inimese.
Sellegipoolest pöördus ta Eesti inimeste poole ja pani käe südamele, seda sõna otseses mõttes, ning kinnitas, et tema tütar ei ole presidendi laps, vaid on tema eelmisest suhtest, aga kahjuks too inimene eelmisest suhtest pole enam meie seas, mistõttu ta ei saa oma tütart kaitsta.
Nüüd on küsimus selles, kas Treufeldt, selle asemel et tänada Ilvest selle väljaütlemise eest, oleks pidanud küsima talt paar jätkuküsimust. Jah, seda olnuks tal väga raske teha – ta riskinuks vaatajate silmis ebameeldivaks urgitsejaks saada –, sest Ilves oli korduvalt märkinud, et tal on antud teemal raske ja valus rääkida.
Sedasi oli ta muutnud Treufeldti, kui vaadata usutlust inimlikust, mitte ajakirjandustehnilisest aspektist, sama hästi kui relvituks. Need jätkuküsimused olnuks – et asjad ükskord üheselt ja lõplikult selgeks saaksid –, kes on see surnud inimene, kellele ta viitab, ja olenevalt vastusest paluda selgitada loogiliselt võttes topeltpikka rasedust, millest kirjutas Eesti Ekspressi loos «Ieva Kupce saladus» andmeanalüüsiga tegelev Marian Männi.
Lõppude lõpuks, ärgem unustagem, oli ju laste teema – ükskõik, mida keegi üritab siin vastu väita – ikkagi intervjuu peateema, peaküsimus; see, mille peale kogu vestlus oli üles ehitatud; see, mille väga suurt tähtsust Eesti rahvale tunnistas intervjuus mitut puhku ka Ilves.
Teine pool Treufeldti usutlusest oli kantud tuntavast pinge langusest, keskendudes sellele, kuidas tuleb Ilves presidendi abikaasa rolli kõrvalt – ja abikaasa rolli nimetas ta usutluses kõige tähtsamaks, mainides seda isegi enne ema rolli – toime oma tööga Riias ning mida kätkeb endas küberjulgeolek ning kuidas tal on edenenud töö endistes Nõukogude liiduvabariikides.
Seda, et peaküsimuse pinge oli maas ning vestlus kulges muretumalt, ehkki saate esimese poolega võrreldes palju ebahuvitavamalt, tõdes ka Treufeldt, kes tunnistas, et tal on Ilvesega palju kergem rääkida kui presidendiga. Tõsi, tema üle-eelmise aasta lõpu intervjuu president Ilvesega hiilgas kõige muu kui inimliku soojusega ning paistis rohkem silma puiselt kohustusliku ja peategelast isegi tüütava rollimänguna.
Sedasi, arvestades, et uus esileedi Ilves jättis oma kohutavalt kantseliitlikuna kõlavast ametinimetusest hoolimata paljulubavalt sümpaatse inimese mulje, võib isegi kahju tunda, et aeg, mis on meile antud, et teda lähemalt tundma õppida, osutub presidendi järelejäänud ametiajast tulenevalt sedavõrd lühikeseks.
Järgmine kord, mil teda lähemalt näeb, on tõenäoliselt veidi vähem kui poolteise kuu pärast Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul, milleks, nagu Ilves usutluse lõpus lühidalt tunnistas, ta juba valmistub. Ent tasapisi – «Üks samm korraga,» ütles ta.
Tegelikult – usun, et räägin siin paljude nimel – tahaks teda ka enne seda näha ja kuulda. Midagi pole parata: tema eelkäija Evelin Ilves on tekitanud rahvas ootuse, et presidendi abikaasa ei hoia end liiga varju. Usutavasti oleks uuel esileedil veel mõndagi vesta, et muuta presidendi teise ametiaja lõpusirget, mis on kiskunud ääretult rahvakaugeks, veidigi inimlikumaks. Kindlasti saaks temaga rääkida ka paljust muust kui ainult lastest. Äsjase teleusutlusega sai kena algus tehtud, aga eks küsimusi leiduks veel piisavalt.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)