Aja auk. James Joyce’i grammofon

James Joyce Foto: Kuvatõmmis

Sel kolmapäeval ehk siis 13. jaanuaril möödus iiri kirjaniku James Joyce’i surmast 75 aastat. Eesti keeleruumi pole Joyce tõlgetena minu teada veel liiga märkimisväärset jälge jätnud – ilmunud on tema esimesed ja veel suurema realismi-prooviga tööd nagu novellikogu «Dublinlased» ja romaan «Kunstniku portree noore mehena». Ka on natuke tõlgitud Joyce’i peateost, paljude arvates 20. sajandi ja üldse kõigi aegade ühte olulisimat romaani «Ulysses». Mitte midagi ei ole jõudnud meieni tema viimasest romaanist «Finnegans Wake», teosest, mille Joyce kirjutas pimedana ja mille maailm toimub uneseisundis.

Kui «Ulyssest» peetakse üldiselt suureks õnnestumiseks, mida vähesed on lugenud, siis «Finnegans Wake’i» peetakse üldiselt suureks ebaõnnestumiseks, mida veel vähemad on lugenud. «Finnegans Wake» oli Joyce’i katse sulatada kokku ei rohkem ega vähem kui umbes 100 keelt ja kogu maailma ajalugu. Sellest pidi saama üks alkeemiline metall-groove. Läbikukkumine nii auahne plaani osas muidugi pole häbiasi.

Hiljaaegu küsis üks inimene mult, kes on mu lemmikkirjanik. Ma ei osanud nii väga täpselt öelda, aga hakkasin, ilma et oleks sätestanud seda kuidagi kui juttu oma lemmikkirjanikust, rääkima hoopis James Joyce’ist.  Joyce’ist on väga hea rääkida, kuna ma ei ole teda mõnes mõttes ju lugenudki. Küll aga olen lugenud üksjagu teoseid, mis mingit pidi puudutavad Joyce’i. Mulle on ikka meeldinud mõlgutada teemal, kuidas filosoof Jacques Derrida oma Harvardis õppimise aasta jooksul loengute asemel hoopis raamatukogus Joyce’i luges ja hiljem üks mõjukas kirjanduskriitik tema enda loomingu kui vaese mehe Joyce’i paika määras.

Hea küll, kunagi sai loetud nii «Dublinlasi» kui «Kunstniku portreed», aga see pole ju see, see pole ju tuum. Peab olema ikka «Ulyssese» kallal käinud.

Nii hea on mõelda, et loed nüüd «Ulyssest» – see tekitab kuidagi kangelasliku tunde. Ojaaa, ütled endale. Mida teie teete, mõtled paljude teiste inimeste peale sel hetkel, olles just «Ulyssesest» paar võimsa poeetilise laenguga lauset üle käinud ja otsustanud minna ning hoopis kohvi keeta. Sellist asja nimetatakse teadupärast prokrastineerimiseks, mis tähendab vaevanõudvate asjade edasilükkamist, ja see tegevus meeldib paljudele. Keedad kohvi, rüüpad seda ja mõtled teiste inimeste peale. Mida te teete, inimesed seal mujal, aga mina, teate, loen «Ulyssest», ojaaa.

Kuid veiderdamine veiderdamiseks. Nii vähe kui siiski «Ulyssesega» tutvunud olen, tundub selle vaib võimas. Vaib on väga õige iseloomustus, sest Joyce’i teos on väga musikaalne, väga rütmiline. See on keskkond, totaalsus, uppumine, lahustumine, segunemine. Tegemist on pigem hiiglasliku proosapoeemiga, mis viiks sind justkui vee alla. Seal vee all nagu vee all ikka on roheline ja seal on ka teadvuse vool. See on ikka luule, millele tasub läheneda luule lugemise seadustega. Tasub ka kuulata Joyce’i «Ulyssest» ja eriti «Finnegans Wake’i» suuliselt ette kandmas – selle võib nimetada muusikaks. Arvestades, et Joyce seda pimedana kirjutas, siis ilmselt muusika tema jaoks see oligi. (Mainitud Derrida tähtsaim Joyce’i puudutav tekst kannab muide pealkirja «Ulyssese grammofon»).

Aga võib-olla see pole vaevanõudev tunne, mida ma «Ulyssese» puhul edasi lükkan, võib-olla see on liiga suur ja pimestav poeetiline essents, millega kohtumine on liialt laetud. Sest miks ei võiks ka maailmas olla teoseid, millega kohtumine on liialt laetud. Noh, nagu moslemite püha Kaaba kivi on musta riidega kaetud. Kõigega ei ole vaja otsemaid kohtuda.