«Pangalaenuga» tšillivad Toompere ja Võigemast

Hendrik Toompere ja Priit Võigemasti kooslus mõjub Eesti Draamateatri lavastuses "Pangalaen" väga värske(ndava)lt.

FOTO: Mats Õun

Vaatamata sellele, et Eesti Draamateatri uuslavastus – Jordi Galcerani «Pangalaen» – räägib meile üsna igapäevastest olmeprobleemidest (mitte nendest kõige triviaalsematest), ei ole ei 2013. aastal valminud näidend ega ka Hendrik Toompere lavastus sotsiaalkriitiline ega ühiskonda-inimsuhteid lahkav. 

Tellijale

Me võime küll esmapilgul rahast ja naistest, tegelikult siiski meestest rääkiva lavastuse valguses mõlgutada mõtteid meie argipäevaelu saatvate (moraali)normide, manipulatsioonide või hirmude üle, kuid «Pangalaenu» puhul on asi palju lihtsam. Pooleteisetunnist tempokalt kulgenud komöödiat, mille dialoog pakub nii näitlejatele kui ka vaatajatele lõõgastust, võime nimetada turvaliselt (ja turvaliseks) meelelahutuseks. Ja seda nii näitlejate kui ka publiku vaatevinklist. Kuna näidend on üsnagi steriilne ehk isemängiv, lavalist tegevust vähe ja kogu info saame tekstist, siis mõnu teatriõhtust sõltub eriti tugevalt näitlejatöödest. (Eks see peaks nii iga lavastusega olema, kuid mõnikord, ja seda teab lavastaja Toompere hästi, saab mõne nõrgema lüli kontseptuaalsuse hämaratesse nurkadesse varjule saata.)

Ei saa salata, et «Pangalaenu» näitlejavalik on õnnestunud – peale selle, et lavastaja enda ja külalisena kaasa tegeva Priit Võigemasti näol on tegemist suurepäraste näitlejatega, mõjub see kooslus oma esmakordsuses (kui ma nüüd ei eksi) väga värske(ndava)lt ja seda ilmselt ka näitlejaile endile. Meenutagem, et alles pisut üle aasta tagasi toimus Võigemasti ja Toompere esimene teatrialane koostöö (Gogoli «Surnud hinged» Tallinna Linnateatris), ning seda tööd, täpsemalt prooviperioodi, on Võigemast tagantjärele kõrgelt hinnanud, nimetanud tšilliks tööperioodiks.

Tagasi üles