Viiruki- ja väävlihõnguline Viljandi

Paavo Matsin «Gogoli disko» Foto: Raamat

Paavo Matsini elik Paša Matšinovi «Gogoli disko» on underground – maagiline paralleelreaalsus alternatiivajaloost. Just nimelt paralleelreaalsus ja mitte ulmekas, sest autor ei tea enda sõnul ulmekatest mitte mõhkugi.

«Gogoli disko» peategelaseks võib pidada tervet linna – Viljandit. Mitte aga tänast Viljandit, seda kultuurilembest uhke ajalooga enese- ja iseteadlikku väikelinna, mille muusikafestivalidel käivad kohal pankurid ja punkarid ning kus presidentki värsket pruuti presenteerib. «Gogoli disko» Viljandi on Vene impeeriumi provintsilinn ebamäärases, kuid mitte ülemäära kauges tulevikus. Tsaarivõim on tagasi, eestlastest pärismaalaste populatsioon on kahanenud pea olematuks, linna on ehitatud metroo ja ringi kolistab tramm. Suur sõda on üle käinud, Jaani kirik näiteks on endiselt varemeis. Õigeusk on tagasi, hruštšovkad samuti. Raamatu tegelased on kummaline segu analüütilistest kriminaalidest ja teoretiseerivatest kultuuriboheemidest-intellektuaalidest, blatnoimentaliteedist ja juudi-slaavi müstikast, okultsetest allhoovustest, tsoonist pärit aumõistest ja religioossetest tseremooniatest.

Lehekülgede kohal hõljub mõnus laisk sidrunitee-tatrapliinide-hapukoorelõhnaline vene vaimu atmosfäär. Lõhnab ka viiruki ja väävli järele. Põhimõtteliselt on ütlemata provokatiivne käik (isegi fantaasia kujul) naasnud totalitaarse vene võimu kujutamine, mis on, hetkel küll ehk pagulastehirmu varju jäänud, kuid siiski jätkuvalt üheks eestluse olemusliku hirmu põhivormiks.