Mees, kes ei suutnud veenda

Karusnahakütt Hugh Glass (Leonardo DiCaprio) võitleb visalt ellujäämise nimel. Foto: Kaader filmist

«Mees, kes jäi ellu»

Režissöör Alejandro González Iñárritu

USA 2015

Alates 22. jaanuarist Eesti kinolevis

«Mees, kes jäi ellu» («The Revenant») kandideerib tänavu 12 Oscarile, sealhulgas parima filmi, parima meesnäitleja, parima meeskõrvalosa, parima montaaži, parima kostüümi- ja grimmitöö jne omale. Mind aga huvitab, kas sel emakarul, kes kohe filmi alguses DiCaprio tegelaskuju Hugh Glassi rapib, on ka lootus oma kuldmehike kätte saada. Kuidas hindaks tema näitlejatöö veenvust mõni loomade käitumise asjatundja, näiteks Aleksei Turovski?

Film põhineb tõestisündinud lool Ameerika karusnahakütist, keda karu raskelt vigastas ja kelle reetlikud kaaslased surema jätsid. Erinevatel andmetel roomas Glass 80–200 miili läbi talvise kõnnumaa ja jäi ellu. Glassi loost kirjutas romaani Michael Punke (ilmunud sama pealkirja all ka eesti keeles), mille põhjal Iñárritu oma filmi tegi.

DiCaprio kehastatud Glassi kihutab peale elujanu kirglik soov kätte maksta tema poja tapnud John Fitzgeraldile (Tom Hardy). Nagu ütleb filmi pealkiri, jääb ta kohutavaid vigastusi ja katsumusi trotsides ellu. Kuidas ja miks, näitab meile lugu ise. Filmi esimese kolmandiku jooksul pannakse vaataja proovile, üritades talle võimalikult ehedalt sisendada hirmu, külma, valu, lootusetust. Kui ei näidata, siis lihtsalt kirjeldatakse, kuidas elusat inimest skalpeeritakse. Kostüümikunstnikud tegid suurepärast tööd, kujutades Glassi haavu ülinaturalistlikult.

DiCapriole on kirjutatud veel vähem dialoogi kui Tom Hardyle suurepärases filmis «Mad Max: raevu tee». Ta peab oma tegelaskuju kannatusi ja püüdlusi edasi andma läbi oiete, röhatuste, komberdamise ja silmade punnitamise. See ei veena. Üldse on tegemist üsna lihtsakoelise karakteriga. Kõik, mida ta tahab, on ellu jääda ja kätte maksta. Aga kui kättemaks on ainus asi, mis sind püsti hoiab, ja see lõpuks võimalikuks saab, mis siis edasi? Ons elul siis veel mingit mõtet, sellele film ei vasta.

Märgatavalt paeluvam karakter on reetur Fitzgerald, mille eest Hardy nomineeriti parima meeskõrvalosa Oscarile. Kõigepealt on tema motiivid huvitavamad: hirm ja ahnus ja nendevaheline võitlus. Stseen, kus Fitzgerald tuleb oma juudatöö eest tasu kätte saama, on briljantne. Jultunud argpüksi silmad, mis dollariahnuses säravad, kui ta valetab kapten Henryle, et leping sai täpipealt täidetud, on klass omaette. Samuti Fitzgeraldi kehakeel, kui mees üritab noort Bridgerit (Will Poulter) oma kaassüüdlaseks teha. Kui ma saaksin sellele filmile vaid ühe Oscari anda, võiks lavale astuda Hardy.

Iñárritu üritas kõiges saavutada ülimat tõepära, seepärast filmiti loomulikus valguses lõikava pakase käes Argentinas ja Kanadas, mitte päikeselises Californias stuudio roheekraani ees. Aga mina elan laiuskraadil, kus hiljuti oli 20 kraadi külma, tean, mis on lumerookimine, ja ma ei usu. Mul ei hakka külm, ja mis põhiline, DiCapriol ka ei hakka. Tuleb pärast nullilähedases vees ligunemist ja läbi kärestiku sõitmist ilusti veest välja ja ei lõdisegi, sinistest huultest pole juttugi. Ei mingeid külmavõetud varbaid ega sõrmi.

Iñárritu realismitaotlus kukub Põhjamaa kinos haledalt läbi. DiCaprio oli küll ise võtete ajal jäises vees ligunenud, aga paistab filmis nii rahuloleva näoga, et võib aimata sooja pesuga kummiülikonda.

Kaameratöö ja montaaž on seevastu suurepärane. Vahelduvad pikad kaadrid imekaunite loodusvaadetega, et siis täpselt õigel hetkel, enne kui igavaks läheb, kõnekaid suurplaane näidata.

Kaks kaadrit liigutasid mind eriti. Öisel lumelagendikul on piisonikorjuse ümber huntide tõrjeks lõkked süüdatud. Korjuse kõrval lumetuisus kükitab üksik indiaanlane ja rebib hammastega toorest maksa. Kaunis! Teises kõnekas stseenis tühjendab Glass hobusekorjuse sisikonnast, ajab riided maha ja poeb sinna sisse sooja. Just nagu Dee Browni «Mata mu süda Wounded Knees» võis lugeda. Ilusaks teeb stseeni see, et kui Glass korjuse sees lõdiseb, tundub, nagu oleks loom elus, tema külg liigub, justkui hingaks. DiCaprio olla võtetel söönud nii toorest maksa kui ööbinud hobuselaibas.

Omaette tähelepanuväärne on filmis indiaanlaste kujutamine. Ei mingeid üllaid metslasi, keda pahad valged ahistavad. Võib aru saada, et tapsid, põletasid ja skalpeerisid nemadki sama palju kui valged piiriasukad. Tuleb meelde Dan Simmonsi romaan «Black Hills», kus ka üsna kujukalt kirjeldati, kuidas indiaanlased vangide kallal meelt lahutasid.

«Mees, kes jäi ellu» on kinematograafiliselt võrratu vaatemäng, milles on kahe ja poole tunni kohta liiga vähe lugu. DiCaprio püüab kõigest hingest, aga ei veena.