Jaan Kaplinski Ariadne lõng

Jaan Kaplinski Foto: Raphael Gianelli-Meriano

Jaan Kaplinski on üks Eesti kuuekümnendate põlvkonna  sümbolkujusid. Ta on seda koos  Paul-Eerik Rummo ja Hando Runneliga. Eesti kirjandusloolises galeriis olengi käsitlenud  neid kolme meest kui triptühhoni. 20. sajandi eesti kirjanduses on õieti kolm kontsentrit: Noor-Eesti, Arbujad  ja  kuuekümnendate põlvkond.  Kui Rummo ja Kaplinski luules võib näha arbujalikkuse edasikandumist (mõlemad luuletajad on ka ise möönnud hinge- ja vaimusidet Arbujate luuleseltskonnaga), siis Runneli luule põimib üheks «aiaäärse tänavas» ja «parkettidepealse» Eesti.

See, 1930ndate  lõpus, sõja ajal ja vahetult pärast sõda sündinud põlvkond, kuhu Kaplinski esinduslikuna kuulub,  «astub ellu» (nii oli toona tavaks tähistada täisikka jõudnud ja  keskkooli lõpetanute  oma tee otsingute algust) 1950ndate lõpus, mil ühiskondlikus kliimas valitses Hruštšovi sulana tuntud nõukogude režiimi ajutise õgvenemise aeg. Kuigi lääs oli jõudnud tööstusjärgsesse ühiskonda  koos  üldise heaolu kasvu ja tarbimispeoga, polnud suured vastasseisud kuhugi kadunud. Endised koloniaalimpeeriumid tõmbusid küll kokku, kuid võidujooks võimsaima pommi nimel tähendas elu kolmanda maailmasõja ähvarduse varjus. 1960ndate  keskpaigaks võttis üha selgema kuju  kogu inimkonna eksistentsiaalne argument: kasvul ja paisumisel on piir, mille ületamine lõpeb pidurdamatus kaoses. Rachel Carsoni «Hääletu kevad» (1962, ek 1968) teadvustas ökosüsteemi haavatavuse. Albert Schweitzer oli juba 1915. aasta septembris sõnastanud looduse eetika alusteesi, «aukartuse elu ees» (Jaan Kaplinski tõlkes ja tõlgenduses «Kõik on ime»).  «Ma olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada,» kõlab Schweitzeri ökoloogilise humanismi usutunnistus.  Schweitzer jõuab eesti keelde esmalt 1972. Samal aastal näeb ilmavalgust Rooma klubi raport «Kasvu piirid». Schweitzeri maksiim on otsekui Ariadne lõng, mis peaks meid omaenese loodud labürindist välja viima, tagasi algühtsuse ja algpuhtuse juurde, maailma, kus kehtib «looduse loogika» (Th. Salumets).

1960. aastatel ei olnud Eesti veel vaba niisuguse eetilise imperatiivi järgimiseks. Kaplinski «Tolmust ja värvidest»  (1967) ning eriti selle, Liivi luuleauhinnaga pärjatud nimiluuletust loetakse eksistentsiohus rahva teadvusega («TOLMUST JA VÄRVIDEST SAAVAD UUED LIBLIKAD / aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele / tagasi»). Kaplinski looduslähedus, lihtsus, argielu poeetika on sel ajal osa vastukultuurist ametlikule, võltsretoorikast pakatavale nõukogude diskursusele. Looduse, aga ka kultuuri erosiooni taga ei tajuta mitte iseendid, vaid nõukogude koloniaalvõimu. 1966. aastal asutatud Eesti Looduskaitse Selts oli rahvusluse manifestatsioon.