Jaan Kaplinskiga kohtusin esimest korda kevadel 1970 Tallinnas ülemaailmsel fennougristide kongressil. Intervjueerisin teda Soome raadio jaoks. Kaplinski luule oli avaldanud mulle suurt mõju ja tahtsin esitleda selle kirjutajat soomlastele.
Jaan Kaplinski Soomes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu esimene Kaplinski-soomendus sündis 1977. aastal. Kaplinski oli avaldanud Loomingus essee «Mis on luule?». Tõlkisin selle ning pakkusin avaldamiseks kirjandusajakirjale Parnasso, mida võib pidada Loomingu vasteks Soomes. Peatoimetaja Tuomas Anhava, luuletaja ning toonane juhtiv kirjandusautoriteet, vaimustus esseest ning avaldaski Kaplinski teksti viivitamata. Jätkasin tõlkimist ning valik Kaplinski esseedest ilmus 1982. aastal pealkirja all «Olemisen avara hiljaisuus» («Olemise avar vaikus»). Kaasasin kogumikku paar Eestis ilmumata kirjutist, mille sain otse autorilt endalt n-ö salakaubana, õhukesel siidipaberil tihedates ridades masinakirjas tekstid. Nõukogude autorite ametlik esindus VAAP valvas kirjandustõlgete üle välismaal. Kaplinski esseekogu kirjastaja Otava oli teinud VAAPiga standardse kirjastamislepingu. Kõrvuti juba ilmunutega olid raamatusse lisatud ka nõukogude tsensuurist vabad Kaplinski esseed, mida Moskvas ei märgatud.
Kaplinski luuletusi oli ilmunud soome keeles 1969. aastal Pirkko Huurto tõlgitud antoloogias «20 nykyvirolaista runoilijaa» («20 eesti kaasaja luuletajat»), kuid Kaplinski tõeline debüüt luuletajana Soomes sai teoks siiski alles 1984. aastal, kui mu abikaasa Anja Salokannel soomendas laia valiku Kaplinski luuleloomingust. Raamatu pealkirjaks sai «Sama meri kaikissa meissa» («Seesama meri meis kõigis»). Ilmselt oli tegemist hea valikuga, sest järgnevatel aastatel ilmusid rootsi-, norra- ja ingliskeelsed Kaplinski valikkogud sama pealkirja all.
Kaplinski kiirele läbimurdele kirjandusringkondades ja peatselt ka laiema lugejaskonna teadvuses aitas kaasa kindlasti toonaste oluliste autoriteetide toetus. Tuomas Anhava vaimustus Kaplinski luulenägemustest, Paavo Haavikko võttis esseevalimiku Otava kirjastamiskavva ja Hannu Mäkelä tegi üksnes mõne luuletuse tõlkenäite põhjal ettepaneku Anja Salokannelile soomendada terviklik valik Kaplinski luulet.
Tänapäeval on Jaan Kaplinski Soomes vägagi tuntud ja tunnustatud kirjanik. Soome keeles on temalt ilmunud üksteist teost. Ise olen tõlkinud Kaplinski poeetilist proosat ja Anja Salokannel muuhulgas esseevaliku ja mälestusraamatu «Kirje isälle» («Kiri isale»). Viimatised soome keeles ilmunud Kaplinski teosed on romaan «Sama joki» («Seesama jõgi») Kaisu Lahikaineni tõlgituna ning Arto Lapi tehtud luuletõlked.
Kaplinski on Soomes viibinud ka pikemaid ajavahemikke, avaldanud artikleid Soome ajalehtedes ning esinenud televisioonis. 1990. aastatel pidas ta Tampere Ülikoolis eriti suure populaarsuse võitnud kultuuriloolise loengusarja. 1992. aastal pälvis Kaplinski esimese ja tänini ainsa välismaalasena kõrgelt hinnatud Eino Leino preemia.
Kui 1988. aastal sai Kaplinski lõpuks loa reisida välismaale, siis oligi tema esimene sihtkoht Soome. Ootasin teda Helsingi sadamas ja kui see suur esteet, luuletaja ning Kaug-Ida filosoofia tundja mu autosse istus, siis uuris ta kõigepealt auto kilometraaži näidikut: kas mul on uus või vana auto. Oodatud külaline osutus nõnda siis ühtlasi praktiliseks meheks. Aga eks ta ju olegi Mutika algupärase eesti talukoha peremees, kelle käes püsivad nii vikat kui ka kirves.