«Vitsavana ja pitsavana», «Musitavad loomad», «Rott mugib magusat», «Ulakas kummitus», «Raskemeelne rosin», «Mida vähem magustoitu, seda ilusam on tädi», «Pisut plära geograafiast», «Põrsa rokk» – kes neid luuletusi siis ei teaks.
Kui peaks aga tõesti olema nii, et veel ei tea – näiteks on lapsed, kellega koos neid uurida, juba suured või pole neid veel - tasuks muretseda enesele «Rähni ravi» - 400-leheküljeline tellis-raamat, kuhu on kokku kogutud kõik Ilmar Trulli senised kuus luulekogu.
Mu pojale, ja mulle ka, meeldib väga luuletus onu Akslist, kes talvel paljapäi kunagi ei käi, sest ta lemmikloom on täi – keset karmi talveilma lemmikloom võib saada külma. Ainult et lasteaias ta seda ette lugema ei hakanud… – nii igaks juhuks.
Tark poiss järelikult.
Ju me jõudsime selle otsuseni ikka koos – luuletus on ju pisut, kuidas seda nüüd öeldagi… vallatuvõitu.
(Muheleb.) Sellega seoses meenub mulle üks lugu, mille otsa ma juhuslikult guugeldades sattusin. Ilmselt keegi lapsevanem rääkis seal, kuidas laps ei tahtnud lasteaias kuidagi mütsi peast ära võtta ja kui kasvataja küsis, miks siis, vastas laps, et ei saa, sest ta hoiab seal all oma loomakest – täid.
Parasjagu piinlik lugu tõesti. Aga näe, laps läks luulesse nii sisse, et… ei teagi nüüd, kas muretseda või hoopis rõõmustada.
Samas iseloomustab see luuletus, mis kannab pealkirja «Jalutuskäigud lemmikloomaga 2», teie luulet väga hästi – see kipub uperpallitama, krutskeid tegema, nägema asju täiesti ootamatust, humoorikast vaatenurgast.
Eks ta nii mõeldud olegi – see on ju lasteluule! Sellepärast on ka sõnamängul seal oma koht, et oleks lõbus ja… Mis sa seda igavat ja murelikku lasteluulet ikka venitad.
Ei vaidle vastu. Ja vahel saab selle veel lõbusamaks teha. Näiteks kui lugeda luuletust ulakast kummitusest, kes kõigepealt kummitab kummutis, aga kui kummut kummuli kukub, siis kummitab edasi kummikus, üksteisele valjusti ja hästi kiiresti ette – nii et sõnad suus sassi lähevad.
(Muheleb.) Vaat sellele ma ei mõelnudki, aga muidu on see jah sõna kõla peale üles ehitatud, nagu mõni teinegi mu luuletus.
Sellist luulet on tore lugeda ka minusugustel.
Siis on hästi. (Muheleb jälle.) Ma olen isekas inimene ja olen ikka lubanud enesele ütlemist, et mu luuletused on küll lastele mõeldud, aga minul peab ka lõbus olema.
Enne pigem rõõm ja lust kui õpetussõna?
Nojah, mis õpetussõna seal lemmiklooma luuletuses siis ikka nii väga on – ehk nii palju, et loomakesi peab hoidma… (Naerab.) Ikka üllatus- ja naljamoment on tähtis.
Millist lasteluulet te ise hea meelega loeksite?
Ma olen kehv lugeja. Võib-olla sellepärast, et ma ise luuletan. Et ei segaks ega otsiks teistelt inspiratsiooni.
Aga millist lasteluulet ma hindan? Sellist, kus oleks üllatus. Asi, mida ei teaks sealt oodatagi. Siis on juba tore. See on natuke nagu habemega anekdootide puhul: kui sa neid seltskonnas räägid, jätab see sinust suhteliselt tuima ja nürimeelse mulje. Väikesele lapsele oleksid need ehk esmakordsel kuulmisel küll huvitavad ja värsked, aga… olen katsunud neid habemega asju oma luuletustes üldse vältida.
Mis veel on tähtis? Rütm ja riim. See, et luuletus teeks lapsel tuju heaks. Luuletus võib õpetlik ka olla, mul pole midagi selle vastu, eriti veel siis, kui see on hea luuletus, aga ma ise vägisi didaktiliseks ei kipu.
Kust see luule üldse teie puhul tuleb? On see veri teie südamest, nagu Anna Haava kunagi romantiliselt luuletas, või on asi palju lihtsam: tulebki lihtsalt tuulest või kukub käisest?
Minu puhul… eks ta tule ikka eesti keelest, sõnamängust. Nii et kõigepealt oli sõna… Mingit rusikareeglit muidugi ei ole. Vahel hakkad mõtlema mingil teemal, niimoodi saab ka. Ma selles mõttes ei pea ennast üldse väga tõsiseks luuletajaks – kui luuletaja peab olema tõsine. Ma ei ole rajanud filosoofilist koolkonda, ei ole loonud religiooni, teinud teaduslikke avastusi, mille põhjal luuletada. Ja kui ma oleksin ka midagi taolist teinud ja sooviksin seda kuulutada, siis seletaks ma neid asju ilma riimita, rahulikus arusaadavas inimkõnes või äärmisel juhul vabavärsis. Seega võin ma rahulikult öelda, et lähtun lihtsalt eesti keelest, sõnamängust, sellest, mida keel mulle pakub.
Jah, mulle meeldivad riimid, vabavärssi ma ei lohista. Mõni tark ütleb küll, et eesti keele riim takistab kangesti. Et juba eelmise sajandi keskel said riimid otsa ja pole mõtet riimis luuletusi teha. Aga uusi sõnu tekib kogu aeg juurde ja tarkadel pole ka alati õigus, praegusel juhul ei ole. Algriim, lõppriim ja siseriim – neid saab kasutada küll. Tuleb lihtsalt kasutada neid pisut teistmoodi, oma moodi. Väga hästi saab.
Mäng ühe ja sama sõna eri tähendustega on üks teie leivanumbreid, näiteks see luuletus ätist, kes elas koos mooriga, kuni sai vanaks, pandi ketti ja läks tööle internetti.
Eesti keel on luuletamiseks hea keel, leian mina. Ja kui miski ka takistab või piirab, siis just see aitabki, siis on tööl mõnu. Takistused on ju selleks, et neid ületada, ennast kokku võtta.
Nimi on teil ka selline luuleline – Trull. Eesti lastekirjanduses on koguni sellenimeline kangelane olemas – koos Tripsu ja Trapsuga.
(Muheleb.) Ma praegu olengi kehavormide poolest «trull». Aga nimi ise on pärit Saaremaalt. Seal tähendas ta hoopis «rulli».
Debora Vaarandi neiupõlvenimi oli ka Trull.
Jah, väga suure tõenäosusega ongi sugulus olemas. Ainult ma ei tea täpselt, milline.
Kas sõnatundlikkus antakse edasi geenidega või tuleb see lapsepõlve lugemusest?
Küllap mõjutab see kõik. Mis geene puudutab, siis selline mees nagu Harald Rajamets on ka meie suguvõsast – mu isa tädipoeg. Puhaku rahus, mõlemad on läinud juba. Ja Rajamets oli ju suur kirjamees, Dante tõlkija.
Tõsi on ka see, et loetud sai lapsepõlves kõvasti, koolitöödki jäid vahel tegemata, sest lugesin seiklusjutte. Ka taskulambiga teki all – nii et puhas klassika. Põhiline ongi ilmselt ikka lugemine. Lugema peab, siis mõistad keelt ka kasutada. Ma pean küll üles tunnistama, et luule vastu ma ise lapsepõlves kuigi suurt huvi ei tundnud. Milline poiss siis ikka nii väga seda loeb, ikka põnevaid juttusid, kus sa said olla parasjagu indiaanlane või musketär või meresõitja.
Aga kuskilt need põhilised tekstid ikkagi minuni jõudsid: koolist, raadiost lauludena. Ja mingeid riime olen ma lapsepõlves ju kokku sättinud ka, pereringis muidugi.
Kust sai teie puhul alguse lastele kirjutamine?
Eesti Ekspress tellis. Sinna on peaaegu 20 aastat tagasi. Siiani välja kirjutan. Neile oli telelehte vaja lastenurgakest, ja miks ei võinuks seal olla luuletus – see oli päris hea mõte. Nii ma neid tegema hakkasingi. Kui nad poleks tellinud… küllap ma neid niisamagi kirjutanud oleksin, aga sellise järjekindlusega ja sellist hulka küll vaevalt.
Igal juhul pidasin ma ennast juba siis luuletajaks. Ott Arderiga olime sõbrad, mina tema noorem kolleeg. See, et Ott lasteluuletusi tõsiselt võttis, tekitas ka minus tunde, et tal on vist õigus. Nii peabki.
Kirjutada 20 aastat jutti igal nädalal üks luuletus avaldamiseks – kas see vahel peavalu pole valmistanud?
On ikka, eriti alguses. Siis oli mul veel selline suhtumine – panin poeeti, noh –, et kui vaim peale tuleb, siis teen. Järsku oli aga Ekspressi päev ukse ees ja mul mitte kui midagi. Vahel tuli siis lambist päris hea asi, aga vahel ei tulnud ka. Ja ega ta tulegi alati: päevad pole vennad. Vahepealsetel aastatel oli perioode, kui ilmus ka päris jama, viimasel hetkel kokku kirjutatud, mille pärast on päris piinlik kohe.
See pani siis mõtlema, et ära nii tee: see ilmub ju sinu nime all. Oled küll enda arvates kange poeet, aga nii kange ikka ei ole, et nipsust teed: tuli ennast korrale kutsuda ja ette tegema hakata. Nüüd on nii, et päris jubedat asja enam naljalt lehte ei satu.
Kas inspiratsioon on olemas?
Küllap ikka on. Aga mitte sellisel määral, nagu sellest räägivad need, kes ütlevad, et neil seda parasjagu pole. Alati nipsust ei tule, aga tihtipeale tuleb siis, kui hakkad lihtsalt otsast tegema.
Oma luuletusi illustreerite te ise. Kas nii on lihtsam?
Nii on välja kujunenud. Ekspress tahtis algusest peale, et oleks ka illustratsioon juures. Kui ma kunagi tegin luuletusi nii, et need ikka viimasel hetkel valmisid, siis ei saanud ju eeldada, et kusagil ootab kannatamatu kunstnik minu luuletust, et siis kiiresti midagi selle põhjal valmis teha. Tuli ise pilt juurde teha.
Kuigi luuletuse juures võib-olla ei peakski seda pildikest üldse olema. Kõige parem on nii, et pilt tekiks ainult lugemise põhjal. Mingi pilt tekib ju igaühel endal ikka. Peale selle on suur osa mu pilte otse öeldes päris kehvad. Kaasa arvatud raamatute pildid.
Mis tähendab kehvad?
Seda, et ma ei ole nendega rahul, kvaliteediga, sellega, et need ei lase luuletusel vabalt hingata. «Rähni ravi» jaoks olen ma küll kõige kehvemad välja visanud, osa olen ümber ka teinud, aga suurema osaga pole ikkagi rahul. Ma ise lohutan end sellega, et see joonistuslik osa ei ole lihtsalt minu trump. Palun lugejal sellega leppida.
Peale luuletamise olete te Eestis üks kõvemaid ristsõnakoostajaid – Onu Uno ja Villu kõrval.
Kusagil 1980ndatel hakkasin neid tegema. Leivakõrvase pärast. Ma olen ju vabakutseline ja äraelamiseks tuleb teha mitmesuguseid asju. Mul on üldse selline veneaegne hipipõhimõte, et ma ametis ei käi. Et hommikul ei pea tööle minema – see on minu puhul väga oluline.
Aegade jooksul on neid ristsõnu ilmunud ikka väga paljudes kohtades. 1990ndatel oli meil ju sadu väljaandeid. Ma olen oma elus nii palju kummalisi toimetusi läbi käinud… Isegi selline nagu natuke sportlik hasart tekkis ühel hetkel, et viskasin toimetusele pilgu peale ja ennustasin, kui kaua nad vastu peavad: pool aastat või aasta või kaks.
Lõpuks läksid kõik hingusele, aga mina sain oma ristsõnad tehtud ja honorari kätte, aga oli ka nii, et viimase numbri eest ei saanudki, enne läks väljaanne pankrotti. Aga ei kurda, kuna sellega olin ka arvestanud. Asjade loomulik käik ja mängu ilu.
Millest selline ristsõnahuvi?
Eks mulle lapsepõlves meeldinud neid ikka lahendada. Hiljem tuli ühel hetkel mõte, et mis oleks, kui prooviks neid ise ka välja mõelda: äkki on põnevamgi, ja oligi!
Kas see on ka luuletuste puhul abiks olnud?
Küllap on. Keelega peab ju tegelema, sõnu otsima, leksikonides tuhnima.
Neid joonealuseid (ka entsüklopeedilisi) sõnaselgitusi kohtab teie luuletuste puhul üsna tihti.
Tõsi. Ja mõne sõna tähenduse olen pidanud luuletamise ajal ka ise järele vaatama. Näiteks väikeste ja suurte arvude luuletuses eesliite «tera-» täpset suurust.
Kas laul sellest, mis on Burkina Faso pealinn, on samuti ajendatud entsüklopeediast?
Ouagadougou – see nimi meeldis mulle juba lapsepõlves. Ilmselt siis sealt jah. Ouaga douaga, Ouaga douaga gou – sellega saab huvitavalt mängida ja eesti keeles kõlab see natuke naljakalt.
Milline luuletus sellest koondkogust on teile eriti südamelähedane?
Ei oska öelda. Aga äkki see nimiluuletus – «Rähni ravi» – ongi? Seal on ju isegi mingi väike allegooria töötegemisest sees. Tee oma tööd, tee seda, milleks su nokk on loodud ja… siis oled rahul. Tuleb välja, et see on koguni didaktiline luuletus, vaatan ma praegu. Huvitav!
Luulekogumiku «Rähni ravi» arvustust loe Postimehe laupäevasest arvamus- ja kultuurilisast
KAST
Ilmar Trull
58-aastane vabakutseline luuletaja ja illustraator
Töötanud huumoriajakirja Pikker toimetajana
Alates 1996. aastast ilmuvad tema luuletused ja illustratsioonid iganädalaselt ajalehe Eesti Ekspress lasteleheküljel
Täiskasvanute luulekogu: «Millest mõtled, seljaaju?» (1984)
Huumorikogu: «Kuumad käkid külmas öös» (koos Mart Juurega, 1991)
Lasteluulekogud: «Lõbusad luuletused» (1998), «Iseloomuga loom» (2005), «Musta kassi mumba» (2006), «Järvevaht ja joogivesi» (2007), «Väike viisakas kärbes» (2011) ja «Tuvi jalutab» (2012)
Valikkogud: «Jõulusalmik» (2007), «Hiire pidu» (2009), «Kaelkirjak ja tähed» (2010),
Koondkogu: «Rähni ravi» (2015, kirjastus Tammerraamat)
Tunnustus: Karl Eduard Söödi lasteluule auhind (1997, 2005, 2007 ja 2012), kultuurkapitali lasteraamatupreemia (1998, 2007), IBBY aunimekiri (2014)
LUULETUS
«Rähni ravi»
Rähn kõnnib metsas. Käib niisama, jalutab.
Siis lendab koju ja tunneb – pea valutab.
Siis kutsub arsti
ja arst tuleb varsti
ja ütleb, et siin pole rohtu küll muud,
kui põruta peaga vastu puud.