Mina nägin Villut ja J.M.K.E.-d esimest korda nelja- aastaselt televiisorist, kui esitati lugu "Tere, perestroika". Ma ei saanud küll täpselt aru, mis värk on, aga mulle meeldis. Siiski mõned head aastad läks veel aega, enne kui tõsisem J.M.K.E. palavik pihta hakkas.
J.M.K.E. punk-ragulka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See sai alguse ühel kevadsuvel, umbes viiendas klassis, Jõhvi Kompoti rajoonis, kui kohtusin vendade Tarzani ja Peekoniga. Nad andsid ragulkadest kuuma ühtki objekti säästmata, laulsid kooris lugusid "Gringode Kultuuri" pealt ja ropendasid nii ilusasti, et mul jäi imetlusest karp lahti. Kui ma küsisin, mis laule laulate, küsiti vastu, mis tont sa oled, see on J.M.K.E.!
Sain aru, et ma polnud veel kõik maailma asjad endale selgeks teinud ja otsustasin selle tasa teha. Kõigepealt meisterdasin ragulka ja hakkasin terroristiks. Gringode Kultuuri ei suutnud ma leida tükk aega mitte kusagilt, seevastu jäi mulle Kohtla-Järve kodutehnikapoes silma üks teine J.M.K.E. üllitis: "Jäneste Invasioon". Varsti olid kõik sõnad peas ja koolivennad nõudsid ühtejutti, et ma laulaks neile vahetunnis põõsa taga suitsu tehes "Antikristust ja kuldseid taldrikuid". Nii sain oma esimesed esinemiskaifid.
Jaanuaris 2000, kui Jõhvi Kultuuripalees leidis aset järjekordne punk-kogunemine, saabus meie unisesse väikelinna J.M.K.E.. Selleks ajaks olin suutnud koolivendade Kristjani ja Reinuga ka ise bändi püsti ajada. Ansambel ?Paratamatus? oli otseselt mõjutatud J.M.K.E.'st. Meile oli selge, et me tahame teha punki, aga mitte mingit primitiivset põn põn põn'i, vaid kiiret, vihast, vaheldusrikast ja meloodilist ohtrate tempomuutustega muusikat. Täpselt nagu J.M.K.E., sest see oli lagi. Kontserdipäeval olin arvestanud, et Villu saab meid kindlasti nägema ja mõistab, et meil on tõsi taga. Ma ei tea, kas ta nägi meid, aga me saime J.M.K.E-ga lava jagada – sellest teadmisest oli küll ja veel, nüüd võis ennast rahus surnuks juua.
Kõige rohkem hämmastas mind ikkagi see, kui vahetud ja sõbralikud inimesed on punkarid, olgu kui suured punkstraarid tahes. Kui ülbitseti, siis puhtalt poosi pärast. Keel oli alati põses. Kui sa olid punkar, ükskõik kui vana või kui juua täis, olid sa osa kokkuleppest, et kuulud kogukonda ja sind ei jäeta. Keegi pole parem kui keegi teine. Kõik on võrdselt soovimatud lapsed. See ühtekuuluvuse tunne oli võimas energeetiline laks, eriti segatuna viinaga.
Kui me Valentinaga juubelipeole jõudsime, pildus Psychoterror juba lavalt jäsemeid. Solist Freddy – julgen öelda, et ainuke kodumaine rokkstaar (mitte segamini ajada Psaikoga ühes teisest organisatsioonist, kes ei ole ainuke kodumaine rokkstaar )– keerutas laval tantsu ja oli põrgulikult kuraasi täis. Särk jäi seekord siiski selga. Kui õhtu seksikaim bänd oli oma etteaste teinud, näidati paari hardcore'i bändi ja lõppeks oli laval sätendav juubilar ise. Juubilar oli ülevoolavalt joviaalne ja saatis kohe kõik pidulikult putsi. Rahvas möirgas, saund oli pekkis nagu ikka, aga see ei häirinud kedagi. J.M.K.E. kontserditel on publikul alati laulud peas ja peas on alati täiuslik saund.
J.M.K.E. kontserdid on nagu jumalateenistused, kus käiakse aegajalt koos, lauldakse neid samu igihaljaid lugusid süngest minevikkust, kui kõik oli veel päriselt putsis, ja lugude vahel pritsib pastor Villu viina ja peab jutlust.
Paralleel pole juhuslik. Punknakkus meenutab tõepoolest kristlikku uuestisündi ehk pöördumist oma endiselt putuka elult uude tõelisesse ellu. Meenub ka Platoni koopa võrdpilt. Punksituatsioonis on see lahe, et koopast väljudes võid sa kohtuda teiste samasuguste heidikutega ja nendega ühte heita, ilma, et peaks ennast vaevama koopassejäänute veenmisega. Aga võib. Villu on just selline punk pastor, kes on viitsib veenda, kutsudes inimesi meeleparandusele ja koopaunest üles ärkama. J.M.K.E. lood ja sõnum on nagu ragulka, mis tulistab vastu kodanliku mugavuse hella elundit. Ja see on tervistav! Ma arvan, et sellepärast me armastamegi J.M.K.E.-d.