Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Aida» arvustus: «Mitte segada, inimesed surevad!»

Täismahus!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Pikaksveninud bad trip
  • Kõrb hotellitoas
  • Üle- ja möödalavastatud «Aida»
  • Semioosise ettearvamatu rada
Aida (Heli Veskus) ja Amonasro (Jassi Zahharov). | FOTO: Harri Rospu

«Aida» uuslavastus viljeleb julget, ent suhteliselt sihitut ja sisutut esteetilist avantürismi.

Giuseppe Verdi «Aida» (1871) on üks neist mõnekümnest klassikalisest ooperist, mis oma igaveses taastulemises iga suure ooperimaja repertuaarist ühe inimpõlve jooksul vähemalt korra läbi käib. Estonias on seda viimase sajandi jooksul esitatud viies erinevas lavastuses.

«Aida» on ooperižanri pärl, staadioniooper par excellence, heliloojal õnnestus selles grand opéra suured mastaabid ühitada lüürilis-psühholoogilise intiimsusega. Imetlus ja kasutus pole seda teost vahepealse pooleteise sajandiga märkimisväärselt kulutanud, küll aga muutnud klišeeks – legendiks, mis pisut lookas omaenese sümboolse raskuse all.

Seega pole ime, et kaasaja lavastajad ja kunstnikud «Aidat» üha sagedamini justkui tema enese käest päästa üritavad. Meditsiinist paralleeli tuues võib seda positsiooni ja praktikat võrrelda psühhoanalüüsiga, mille puhul teab «doktor»oma patroniseeriva hoiaku ja väljaspool kriitikat seisva kliinilise (resp kunstilise) meetodi abil vähemalt enda meelest «patsiendist» alati rohkem kui viimatinimetatu ise ning arvab, et suudab panna ta viimaks tõeliselt «rääkima».

Estonia värske uuslavastus, mille autoriteks on lavastaja Tobias Kratzer ja kunstnik Rainer Sellmaier Saksamaalt, evib samuti psühhoanalüütilist autoripositsiooni ja metoodikat, püüab näidata meile senitundmata «Aidat», avada selle teose alateadvust. Selleks on sakslased seda Verdi ooperit nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult tuuninud, kruttides sealjuures «Aida» suurooperlikku mastaapsust võimalikult inimmõõtmeliselt kammerlikuks.

Viimane on teatud mõttes sundvalik, sest enam kui sada aastat tagasi sõnateatriks ehitatud Estonia kitsas püüne ja väike lavaauk ei vasta wagnerlikes mõõtkavades «Aida» vajadustele (olgu võrdluseks välja toodud, et meie rahvusooperi eelmine «Aida» etendus 2004. aastal ligemale 200 inimese ettekandes Rocca al Mare tennisehalli ehitatud hiigellaval).

Seetõttu on värskest lavaversioonist täielikult puudu muusikasse sisse kirjutatud dünaamilised massistseenid ja tantsud – esimest võib pidada paratamatusest tingitud kasulikuks kahinguks, teist ei saa pidada millekski muuks kui kasutamata jäetud võimaluseks.

Koori pagendamine külgloožidesse ja selle taga asuvasse jalutuskoridori ning osade orkestrantide paigutamine akside varju ja teisele rõdule avardas huvitaval moel nii Estonia saali kui konkreetse teose kõlaruumi. Teisalt jälle meenutas seekordne «Aida» orkestri ja koori isikkoosseisu vähesuse tõttu oma helipildilt kohati rohkem Verdi varajase ja keskmise loomeperioodi muusikadraamasid.

Estonia orkester mängis dirigent Vello Pähni juhatusel täpselt, kõlarikkalt ja võimsalt, hoides solistidega head balanssi. Etenduse ajal majamööda seiklema sunnitud Estonia koor oleks seeläbi justkui vabanenud argisest rutiinist – tulemuseks energiline ja mõtestatud partii.

Väärib tähelepanu ja kiitust, et «Aida» esietenduse solistide koosseisus oli kolmest peategelasest sisse imporditud vaid Radamèsi osa esitanud tenor George Oniani Gruusiast, kes näitas korralikku häält ja vokaaltehnikat, ent oli nii väejuhi kui armastajana samamoodi passiivselt tuim kui avamängu ajal läbi une sääski tappes. Või täitis silmatorkavalt sageli seina najal kössitanud Oniani sellega üksnes lavastaja kunstilist visiooni?

Nimitegelase karakteri dramaturgilist ja lavalist staatilisust oli Kratzer püüdnud ületada, lastes talle etenduse vältel osaks saada erinevat tüüpi füüsilist (sh seksuaalset) väärkohtlemist. Aida osas üles astunud Heli Veskus suutis sellest hoolimata end vokaalselt kehtestada, luues dramaatilises mõttes usutava ning tervikliku tegelaskuju.

Esietenduse varastas mezzo Monika-Evelin Liiv, kes lavastuses läbivalt negatiivsena kujutatud armukolmnurga «liigse» liikme Amnerise ooperi viimases vaatuses (kogemata?) positiivseks tegelaseks laulis. Liivi jõuline ja hingestatud esitus kohtupildis tuletas meelde, et meie kultuuris üldiselt madala tundena käsitletud armukadedus on tegelikult üks inimlikke baasemotsioone ning vastamata armastuse orgaanilisi avaldumisvorme.

Kõrvalosades laulnud Jassi Zahharovi, Denis Sedovi, Mart Lauri, Mart Madiste ja Olga Zaitseva esitustest meeldisid ning jäid mulle positiivselt meelde eelkõige esimene ja viimane.

«Aida» rõhub nii oma sõnalises kui muusikalises dramaturgias lüürilisusele ja heroilisusele, selle ooperi sisuks on kolme tegelase hinges aset leidev konflikt romantilise tunde ja patriootilise kohuse vahel, mis lõpeb kõigi asjast huvitatud osapoolte jaoks katastroofiga. Sakslastest lavastusmeeskond on otsinud sellele nende meelest liiga kaua omas mahlas õilmitsenud romantismiajastu delikatessile uut marinaadi. Ning leidnud selle postmodernistlikus provokatiivsuses, mängulisuses, iroonias ja fantaasia vabakäigus.

Estonia «Aida» värskes lavastuses on nii karakterid kui kronotoop muudetud ebamääraselt unenäoliseks. Kuningalossi saalide ja templiväljaku asemel leiab ooperi kogu(!) tegevus aset moodsa sisustusega steriilses hotellitoas, mis elab nelja vaatuse jooksul läbi erinevaid sümbolistlikke metamorfoose.

Keskel Aida (Heli Veskus), foto | FOTO: Harri Rospu

Uues režiikastmes on kogu see ooper otsekui ühe majutusasutuses pikutava mehe pikaksveninud bad trip, mille tõukeimpulssideks kaks alateadvuses niite tõmbavat narkootilise mõjujõuga kinniskujutelma: võimutahtega kaasaskäiv kuulsusejanu ja idee kahepoolsest kompromissitust armastusest.

Kratzeri ja Sellmaieri ideed on julged ja fantaasiaküllased – iseäranis liiv, mida langeb lahingust tulnute riietest ning triumfimarsi stseenis ka õhukonditsioneerist ja laest, kuni see katab tuba kui kõrbe – ent antud allikteose kontekstis suhteliselt sisutud ja sihitud ning pealegi omavahel mitte-koherentsed ja silmatorkavalt järjekindlusetud (nt lavadülli ning ukse ja rõduukse kasutamise loogika, hotellitoa metamorfoosid, võidumarsi pildi Egiptuse-teemalise stiilipeo tegelaste seiklemine ka teistes stseenides jne).

Ülejäänud kasutamist leidnud sümbolid, mida kujundina ära tundsin või tagantjärgi mäletan, näisid taunivat «Aida» klassikalist esitustraditsiooni (elevant laval), klassisuhteid (Aida kui toatüdruk, tema isa kui sinikrae), religiooni ja vaimulikke (Aida vägistamine preestri poolt), võõraviha (nägude mustaks mäkerdamine), uljast militarismi (mereväe pintsakuga kindral teel Egiptuse ja Etioopia vahelistesse kõrbelahingutesse), massipsühhoosi (grupikäitumine triumfimarsi pildis), argise reaalsuse banaalsust (hotellitoa miinusmärgiline poeetika) jne. Ehk peaaegu kõike, kordamööda ja läbisegi.

Lavastuse kujundikeelel puudub igasugune läbiv süntaks, loomingulise meeskonna esteetiline avantürism andis tulemuseks semiootiline kaose. Otsekui oma värdlapse kõnevõimetuse varjamiseks olid tegijad kogu ooperi läbi teise plaani lisamise mõistulooks lavastanud. Mõistukõneline kõnetusviis on adressandile turvaline, ent adressaadile kimbatuslik, kuna selle puhul saab alati lolliks jääda üksnes viimane; see, kes vihjetest aru ei saa, kes ei suuda iseseisvalt seoseid luua, kunstilise teksti metatasandi erinevate korruste vahel turnides mõtteakrobaatikat teha.

Taga Egiptuse kuningas (Mart Laur) ja Ramfis (Denis Sedov), ees Amonasro (Jassi Zahharov) ja Aida (Heli Veskus), foto: | FOTO: Harri Rospu

Tunnistan, et «Aida» etendusel mina seda ei suutnud: lavastuse esimene, teine ja kolmas plaan läksid mu teadvuses omavahel kiiresti ja eristamatult sassi, minu empaatiavõime sattus segadusse ning kaotas oma objekti. Kas karakterid ning nende tunded on päris? Kas või kuivõrd peaksin kõrvaltvaatajana kellegi unenäole või kujutluspildile kaasa elama ning tundma? Kas mõistuloo puhul on lugu ise üldse oluline – või olen seda järgides justkui juhmakas, kes vaatab kuu asemel sellele osutavat sõrme? Või mis mulle jääb, kui narratiivist lahti lasen – segase semiootikaga ennastnautlev performance ja nelja vaatuse jagu üleeelmise sajandi vokaalsümfoonilist estraadimuusikat?

Estonia uus «Aida» on ühtaegu nii üle- kui möödalavastatud, pealegi kohati päris maitsetul moel. Romantilise lürismi ja heroismi tuunimine postmodernistliku ideoloogilis-iroonilise palaganiga lõppes nagu katse ujutada kummiparte happetünnis.

Kuid semioosise rada on ettearvamatu, tähendused jõuavad «koju» sageli alles siis, kui neid keegi enam oodata ei oska. Mõned nädalad enne esietendust sattus mu näppu kõnealuse lavastuse reklaamflaier. Imestasin isekeskis, et miks on see sedapuhku spetsiaalse kujuga, justkui hotellides väljapoole ukselingi külge jäetav silt. Nähtud esietendus andis oma visuaalsel metatasandil selge, ehkki mitte eriti veenva vastuse: hotellitoast saab siin koobas, kuhu teose romantilised kangelased kolmekesi end sisse barrikadeerides vabatahtlikult elust lahkuma kogunevad, leides mürgikarika minibaarist. «Mitte segada, inimesed surevad!»

Kuid kust saaksin tõlgendused etenduse käigus nähtud mõistukõnelisele sümbolite vabale voole? Kas avaks mulle selle lavastuse alateadvuse? Millise neuroosi sealt leiaksin? Kas selleks on tõlgenduse hirm mitte osutuda originaalteosest ja tema autoritest targemaks?

«Aida»

Esietendus Estonias 22. jaanuaril
Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Risto Joost
Lavastaja: Tobias Kratzer (Saksamaa)
Kunstnik: Rainer Sellmaier (Saksamaa)
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Osades: Heli Veskus, George Oniani, Agnieszka Rehlis, Aare Saal, Pavlo Balakin, Märt Jakobson jt

Tagasi üles