Punkragulka J.M.K.E

J.M.K.E juubel- rahvas möirgas, saund oli pekkis nagu ikka, aga see ei häirinud kedagi. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Mina nägin Villut ja J.M.K.E.d esimest korda nelja-aastaselt televiisorist, kui esitati lugu «Tere, perestroika». Ma ei saanud küll täpselt aru, mis värk on, aga mulle meeldis. Siiski läks veel mõni hea aasta aega, enne kui tõsisem J.M.K.E. palavik pihta hakkas.

See sai alguse ühel kevadsuvel umbes viiendas klassis Jõhvi Kompoti rajoonis, kui kohtusin vendade Tarzani ja Peekoniga. Nad andsid ragulkadest kuuma, säästmata ühtki objekti, laulsid kooris lugusid «Gringode kultuuri» pealt ja ropendasid nii ilusasti, et mul jäi imetlusest karp lahti. Kui küsisin, mis laule laulate, küsiti vastu, mis tont sa oled, see on J.M.K.E.!

Sain aru, et ma polnud veel kõiki maailma asju endale selgeks teinud, ja otsustasin selle tasa teha. Kõigepealt meisterdasin ragulka ja hakkasin terroristiks. «Gringode kultuuri» ei suutnud ma leida tükk aega mitte kusagilt, seevastu jäi mulle Kohtla-Järve kodutehnikapoes silma üks teine J.M.K.E. üllitis: «Jäneste invasioon». Varsti olid kõik sõnad peas ja koolivennad nõudsid ühtejutti, et ma laulaks neile vahetunnis põõsa taga suitsu tehes «Antikristust ja kuldseid taldrikuid». Nii sain oma esimesed esinemiskaifid.