Galerist: mind huvitavad kunstnikud, kes astuvad samme edasi

25.01.2016. Tallinn. Olga Temnikova Temnikova & Kasela galeriis. Taustaks Flo Kasearu töö "International Fun". FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES Foto: Eero Vabamaegi/

Eesti kaasaegsel kunstil läheb välismaal üha paremini, vähemalt on jäänud selline mulje. Kui väljenduda uhkelt, siis eksport funktsioneerib. Sellel on mitu põhjust, kuid kahtluseta on ekspordi praeguseks esindusnäoks saanud galerist Olga Temnikova.

On see edu haip või tegelikkus? Neid asju ei saa õigupoolest üksteisest eristada. Temnikova & Kasela galerii esindab selliseid kunstnikke nagu Jaan Toomik, Kris Lemsalu, Merike Estna, Marko Mäetamm, Jaanus Samma, Kaido Ole, Flo Kasearu jne.

Möödunud aasta üks kõlavamaid siinse kunstielu sündmusi oli Kris Lemsalu edu mainekal New Yorgi kunstimessil Frieze. See oli saavutus ka Temnikova & Kasela galerii jaoks, sest sellise tähtsusega messile pääseti esimest korda. Ka tegi mitmel messil mehetegusid Jaanus Samma oma mehiste kampsunitega.

Nagu ütles üks Temnikova & Kasela esindatav kunstnik: tema elu läks pärast nendega koostööd paremaks.

Kohtume Olga Temnikovaga vaiksel pühapäevasel päeval Tallinnas galeriiruumis, kus on mõni päev tagasi avatud uus näitus pealkirjaga «International Fun».

- Miks te peate seda galeriid?

Motivatsioon on protsessi käigus kindlasti muutunud. Alguses oli lihtsalt naiivne mõte, et Eesti kunstnikud on nii ägedad ja peaks neid maailmale näitama, siis aga õppisin tundma, mis maailm tegelikult on. See galerii on kommunikatsioon, minu jaoks ka loominguline projekt, milles ma kontrollin, samas kaotan kontrolli, lasen inimestel olla, kutsun neid külla jne. Üritan Eestit kaardile panna selliste koordinaatidega, mis mulle huvi pakuvad.

- Miks olete spetsialiseerunud just kaasaegsele kunstile, mõni teine asi oleks võib-olla tõhusam?

Nagu näiteks?

- 17. sajandi kunst võib-olla?

Sa esitad selle küsimuse ilmselt sellepärast, et Postimehe lugejat huvitab?

- Ei, mind ennast ka huvitab.

Mul pole ekspertiisi selleks, et 17. sajandist rääkida. Et millegagi tegeleda, pead olema vastavas valdkonnas ekspert. Pluss inimesed, kellega ma tahan suhelda, ja asjad, mis mind huvitavad, lihtsalt pole 17. sajand.

- Kui suurt osa rahvusvahelisel turul ringlevast kunstist võiks protsentuaalselt määratleda kui kaasaegset kunsti?

See on ka definitsiooni küsimus. Mõni ütleb, et kaasaegne on pärast Teist maailmasõda valminud kunst, mõni ütleb, et 20. sajandi algusest, mõni, et kõik elavad kunstnikud on kaasaegne kunst.

Minu jaoks on kaasaegne kunst elavad kunstnikud. Mind huvitab, kuhu kõik edasi läheb ehk need kunstnikud, kes teevad samme edasi, mitte need, kes lihtsalt tiksuvad kaasajas. Mitte lihtsalt need, kes ütlevad, et näete, mina olen elus ja kõik, mis ma toodan, on kaasaegne, vaid need, kes tunnetavad hetke ja seda, kuidas maailm muutub iga päevaga.

- Mulle tundub, et selline väljend nagu kaasaegne kunst on pisut fetišväljend.

Paljud sõnad on. Kapitalism näiteks. (Naerab.)

- Tundub, et kui juba ainuüksi öelda kaasaegne kunst ilma muu sisuta, erutab see inimesi üht- või teistpidi natuke liigsel määral – nii entusiaste kui ka vastaseid. Tundub, et oluliselt suuremal määral kui kaasaegne muusika näiteks.

Võib-olla kaasaegne muusika on kuidagi laiem ja killustunum mõiste ning selle fetiši kontsentratsioon natuke väiksem. Kaasaegne kunst on kindlasti fetiš väga erinevates võtmetes: kelle jaoks mingisugused oksjoninumbrid, mida kusagil mõne Damien Hirsti töö eest maksti, kelle jaoks mõni hästi elitaarne, neomarksistlik pamflett.

- Suurema osa ajast viibite vist töö tõttu välismaal, liigute punktist punkti, selline jet set elustiil?

Ei saaks öelda, et suurema osa ajast. Eelmisel aastal olin koguarvestuses välismaal umbes kolm kuud, nii et neljandiku.

- Teie nimega seostuvad kohe kunstimessid. Olga Temnikova ja messid, need on peaaegu sünonüümid.

Me pidime hakkama messidel käima, et ehitada üles oma kontaktide võrgustik, sest keegi ei tahtnud meile kui uuele võõrkehale oma kontakte jagada. Pidime oma eksistentsi tõestama. See oli ainus võimalus, kuidas ma saaksin üldse galeriid rahvusvaheliselt hakata üles ehitama.

-Selgitage palun lugejale mõne sõnaga, mis asi on kunstimess, mida see endast kujutab.

Kunstimess on suurem või väiksem galeriide kokkutulek, kus igale galeriile on antud mingisugune pind ja seinad ning galerii näitab seal kas kureeritud projekti või muud moodi strateegilist väljapanekut ühe või mitme kunstniku loomingust. Messe on mitmes kategoorias. Meil õnnestus ennast positsioneerida nii, et osaleme kas A-kategooria kureeritud või galeristide organiseeritud kutsetega messidel.

Osalus maksab ja mitte vähe, headele messidele on raske või lausa võimatu sisse saada. Selle otsustab žürii galerii programmi, galerii varasemate messide ja kunsti kvaliteedi põhjal. Kokku tulevad üle maailma mainekad kuraatorid, kogujad, muuseumidirektorid, diilerid. Messid toimuvad kogu maailma põnevates kohtades ja nendega samaks ajaks ajastatakse ka parimaid näitusi kohalikes institutsioonides ja muid kultuuriüritusi.

- Kuidas teist sai galerist?

Juhuslikult. (Naerab.) Mulle polekski pähe tulnud, et ma sellist asja saaks teha. Läksin Haus Galeriisse ja pakkusin näitust. Lõpetasin siis Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini, aga tunne oli, et tahaksin ennast hoopis kontseptuaalses maalis väljendada. Haus Galerii direktor Piia Ausman kuulas mind ära ja ütles, et natuke on vaja veel mõelda. Idee on hea, aga mõtle veel, ütles ta.

Järgmisel päeval helistas ta mulle ja ütles, et nad avavad uue galerii (ArtDepoo – J. A.) ja kas ma tahaks tulla sinna poole kohaga tööle assisteerima, kuna olen hea suhtleja jne. Kuu aja pärast juba juhatasin seda galeriid. Loomulikult polnud ma tol hetkel pädev seda juhatama, aga asjad läksid kuidagi nii.

- Temnikova & Kasela galerii saab suvel kuueaastaseks. Kas plaanid ja eesmärgid, mis teil alustades kindlasti olid, on realiseerunud ja/või muutunud kuidagi ajas?

Lugesin just täna, et peab endale suuri eesmärke püstitama. (Naerab.) Sain tegelikult aru, et eesmärgid, mis me endale püstitasime, olid tol hetkel tegelikult liiga suured. Nüüd me hakkame juba sinna jõudma, aga ma lootsin, et jõuame sinna kiiremini.

- Ehk te sõnastaksite selle eesmärgi?

Tekkis teatav vastutustunne nende suurepäraste CVdega vanema põlvkonna kunstnike ees, kellega hakkasin koos töötama. Mõtlesin, et ka nemad peaksid saama endale lubada sellist elatustaset, nagu on samasuguste CVdega rahvusvahelistel kunstnikel. Eestis on turg ju olematu, kuid tekkis tunne, et ehk saan neid kuidagi rahvusvahelisele turule lähemale tõmmata.

-Nüüd on see juba mõnevõrra õnnestunud?

Arvan küll. Taristu on selleks loodud ja asjad liiguvad, ütleme nii. (Naerab.)

- Taristu on väga ilus sõna, aga mida see teie tegevuse puhul endast kujutab?

Me osalesime Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse asutamisel, kes on meie põhipartner. Seni pole veel nende abil uusi galeriisid juurde tulnud, aga vähemalt meie oleme elus ja juba see on hea märk. Samuti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kes välissuhtlust arendab. Kui mina alustasin, puudus see link täiesti. Kõik need institutsioonid on loodud selleks, et aidata kunstniku karjääri, ja kuna me oleme nii väikesed, siis pole see koostööta võimalik.

- Kunstnik üksi ei ole suuteline endale karjääri tekitama, tal peab mingisugune süsteem taga olema?

See on jah see küsimus, mille Kaur Kender üles võttis, kui ehk natuke kontekstist välja tõstetuna ilmus intervjuu, mille Eero Epner tegi minuga Draamateatri lavastust «Kaart ja territoorium» ettevalmistavas Facebooki-blogis. Kenderil oli natuke liiga romantiline müüt geeniusest, kes lihtsalt ainuüksi oma geeniuse kaudu ennast teostab.

Aga ikkagi, olgugi ta geenius, ta peab oma geeniusega ära võluma hulga inimesi, kes hakkavad teda mingis mõttes vedama. Sa ei saa tulla lihtsalt väljakule ja öelda: «I’m amazing, give me money!» (Tõlkes «Ma olen hämmastav, andke mulle raha» – toim) Hea küll, rahas me ei mõõda seda. Mul on kuidagi tunne, et kui ma olen n-ö galeristi univormis, siis pean kogu aeg rahast rääkima.

- Kuidas need kunstnikud on teie juurde jõudnud, keda te esindate?

Juhuslikult. (Naerab.)

- Päris juhuslikult ilmselt mitte.

Ikkagi on need olnud kunstnikud, keda olen pidanud andekaks ja kellega on olnud meeldiv koostööd teha. Mingis mõttes võib siiski öelda, et juhuslikult, sest on ju veel meeldivaid ja andekaid kunstnikke, keda ma ei esinda.

- Aga kui näiteks Tauno Kangro küsiks, et ehk esindaksite mind?

Selline küsimus on muidugi kõige suurem turn-off üldse. Saan selliseid meile pidevalt, mitte küll Kangrolt. See on umbes sama küsimus, et anna mulle raha. Anna oma aeg ja anna oma raha! Esindada kunstnikku on suur vaimne ja rahaline investeering. 

- Kes kunsti ostavad, mõtlen rahvusvaheliselt?

Väga erinevad inimesed. Koduperenaised, nagu ma olen öelnud, kes kaunistavad oma kodu. Institutsioonid ostavad, diilerid, kollektsionäärid. 

-Aga Eestis?

Meil on mõni koguja, mõni huviline või mõni tore uudishimulik inimene võttis enda missiooniks näiteks sõpradele selgeks teha, et kunst on hea ja huvitav ala... Riik ostab ka oma ruumidesse ja muuseumitesse.

Selleks et kunsti armastada ja nautida, peab inimene olema uudishimulik ja üldjuhul eestlased on, aga kahjuks mitte kunsti osas, vaid tihti kollase pressi tasemel – kes kellega ja kui palju. (Naerab jälle).

- Kui palju on neid inimesi, kes teavad, mida nad ostavad, ja neid, kes tegelikult ei tea?

Arvan, et kõik teavad väga hästi, mida nad teevad. Kui sa kulutad millegi peale arvestatava summa, siis ikka tead, mida sa teed. Muidu sul tõenäoliselt polekski piisavalt raha, kui sa poleks teadnud, mida sa teed.

- Praegu on siin galeriis hiljuti avatud näitus «International Fun». Millised plaane veel selleks aastaks sätitud on?

Tulemas on Sigrid Viiru ja Jimmy Limiti ühisnäitus, viimane on üks Kanada eestlane. Nad teevad nii siin kui ka Kanadas näituse. Siis on meie Läti kunstniku Inga Meldere näitus. Üks Vene kunstnike grupinäitus on plaanitud ja siis veel üks üllatusnäitus. Vene teema huvitab mind väga. Keegi ei näita praegu head Vene kunsti rahvusvaheliselt.

- Miks see nii on?

Ehk sellepärast, et Vene galeriid, kes üritasid kunagi turule murda, alustasid kohe väga suurtest kohalikest tuntud nimedest, mis paraku ei töötanud. Moskva on ka selline koht, et kui oled number üks galerii Moskvas, siis justkui peaks teised seda kuuldes kohe pikali kukkuma. Rahvusvaheliselt aga see asi nii ei käinud. Noored galeriid, mis võiksid uue Vene kunstiga tegeleda, pole veel piisavalt suureks kasvanud.

- Kas Venemaal oleks siis tööpõldu?

Ütleme nii, et Venemaa tundub olevat koht, mis võiks laiendada ka meie kunstnike konteksti.

- Eelmisel aastal räägiti n-ö teie kunstnikest kõige enam Kris Lemsalust. Arvestades, et tema esimene isikunäitus oli 2012. aastal, on tal väga kiiresti väga hästi läinud. Miks see teie arvates nii on?

Ta on vapustavalt andekas, hästi töökas, väga hea suhtleja ja loomulikult väga intelligentne. Võib-olla tuleb intellekt hoopis esimesena, sest ta oskab oma mõtteid väga löövalt esitada. Tal on midagi öelda.

- Kas te selle kuulsa kilbi, mille all Lemsalu Frieze messil nädala jagu lebas ja mis palju tähelepanu pälvis, kaasa arvatud New York Timesi messi kajastava loo n-ö kaanestaariks oli, olete juba ära müünud?

Veel mitte, aga läbirääkimisi oleme pidanud. Mingis mõttes on isegi kahju seda nii vara müüa, sest Krisi tuleb institutsionaalses mõttes veel natuke kindlustada. Suminat on Krisi ümber palju olnud, kuid tema CV on veel natuke lühike. Kui hakkame teda praeguste hindadega müüma, kaotame lihtsalt palju tähtsaid teoseid. 

- Viis kunstnikku saab nüüd riigilt palka. Mis tundeid ja mõtteid see protsess teis on tekitanud?

Nimetus «palk» ei meeldi mulle eriti, see on natuke valesti nimetatud, sest keegi ei võta ju kunstnikke tööle. New Yorgis või Londonis, kus turg on olemas, ei tule kellelegi pähe maksta palka selle eest, et ta valis vale eriala ega suuda ellu jääda. 

Mingis mõttes on naeruväärne, et miks mina kodanikuna pean vastutama kellegi eest, kes läks kunstiakadeemiasse õppima ega saa oma eluga hakkama. Riik võiks pikaajaliste stipendiumite näol aidata kindlasti kunstnikke, kellel on tööplaan, maine ja suund, aidata neil saada lahti näiteks probleemidest, kuidas oma kommunaalid ära maksta. See on väga super. 

See laseb ka mul galeristina natuke rahulikumalt magada. Mainisin Krisi, et ma ei taha tema vapustavaid teoseid müüa praeguste hindadega... See palk on kindlasti asi, mis laseb tal asju natuke rahulikumalt võtta ja CVd pikendada. Aga iga kunstnik kindlasti ei peaks palka saama.

OLGA TEMNIKOVA

• Sündinud 1980. aastal Tallinnas
• Õppinud ülikoolis LEX ajakirjandust ja Eesti Kunstiakadeemias disaini teaduskonnas graafilist disaini
• Peale galeristitöö on tegev ka kunstnikuna

KULTUURIVEDURI AUHINNA SENISED LAUREAADID

• 2005 – Ando Kiviberg pärimuskultuuri edendamise eest
• 2006 – Ülar Mark avaliku arhitektuuridiskussiooni algatamise eest
• 2007 – Mart Taniel kaameratöö eest filmides «Sügisball», «Nuga» ja «Jan Uuspõld läheb Tartusse»
• 2008 – Anne Rande laste juhatamise eest raamatute ja kaunite kunstide juurde
• 2009 – Märt Väljataga ajakirja Vikerkaar toimetamise ja sarja «Avatud Eesti Raamat» kureerimise eest
• 2010 – Indrek Kasela Sõpruse kino elluäratamise eest
• 2011 – Juhan Ulfsak panuse eest Von Krahli teatrisse
• 2012 – saate «Tujurikkuja» meeskond
• 2013 – Hooandja meeskond ühisrahastusplatvormi idee algatamise ja elluviimise eest
• 2014 – muusik, DJ ja Raadio 2 saatejuht ning õhtuse vööndi juhataja Raul Saaremets

Kultuurivedur on ajalehe Postimees auhind ja aunimetus, mida antakse välja kord aastas. Tiitliga kaasneb käsitööna valminud vedur, mille on meisterdanud puusepp Boris Puusepp.