Eestimaa süda tuksus õhinateatrile

Žürii kõrgeima auhinna ehk grand prix' sai seekord Kiviõli teatritrupp OTPAD. See oli tõesti muinasjutt-vaatemäng, mis jäigi nähtuist enam meelde kui kõiges positiivselt ühtlane. Foto: Tiiu Saarist/Paide kultuurikeskus

Kes pole juba aastaid kokku puutunud õhinateatriga (jah, just nii ma tahan nimetada harrastusteatrit), soovitan seda teha. Kui keegi arvab, et see on midagi igavat või kunstiliselt küündimatut – võtke aega ja minge veenduge ise.

Kümmekond aastat tagasi sattusin pooljuhuslikult kodukandi rahvamajja üht kohaliku lavagrupi etendust vaatama ja sain elamuse. Sellise, millesarnast polnud nn päristeatris kaua kogenud. Tükk oli sügav, puudutav, temaatiliselt ja mänguliselt väga nauditav. Sellest ajast olen tulihingeline harrastusteatri sõber.

Sel korral sai Paides XIV harrastusteatrite riigifestivalil kolme päeva jooksul näha 18 väga eriilmelist etendust, mis harrastusteatrite liidu tegevjuhi Kristiina Oomeri sõnul valiti välja 56 kandidaadi seast. Pealtvaatajana oli rõõm tõdeda, et valikuga mööda ei pandud – festivalikava oli väga mitmekesine, alates keerukast vormiteatrist, lõpetades lihtsakoelise rahvatükiga.

Žürii kõrgeima auhinna ehk grand prix’ sai seekord Kiviõli teatritrupp OTPAD. See oli tõesti muinasjutt-vaatemäng, mis jäigi vast nähtuist enim meelde kui kõiges positiivselt ühtlane. Muljetavaldav lavakujundus ja kostüümid, mis detailideni läbi mõeldud, eriti köitsid koreograafilis-lustlikud stseenivahetused ja vene muinasjutule kohased elemendid nii visuaalis kui tekstis. Kolme käbeda baaba ajasrännak kogu oma kirevuses oli kohati nii ere, et ei pannud tähelegi, et lavalt kostev tekst on venekeelne ja kohati kaunis keeruka sõnastusega.

Kui miskit tegijaile ette heita, siis võib-olla ehk seda, et vahel jäi tekst siiski arusaamatuks mõne näitleja liig vaikse ja rutaka kõne tõttu. Et päris mitu nähtud lavatükki ammutas inspiratsiooni lähiminevikust, nii viimase sõja aegadest kui vahetult pärast seda toimunust, tekkis paratamatult võrdlusmoment ja tõdesin, et nn vene hing oskab neid kõigile raskeid aegu näha kuidagi pehmemalt ja üldistatumalt, muutumata kibestunuks või koguni kurjaks. Aga eks see ole vast põhjendatav ka rahvusliku meelelaadi ja teistsuguse ajalootunnetusega.

Laval käisid ära nii Hitler kui Stalin. Mõlema kunagise vaenuriigi juhid olid esitatud vahvas groteski võtmes, mida näitlejad ka mõnuga saali kandsid. Jõudis pärale küll ja muinasjutuvõti avaski seekord kõige hinnalisema auhinnalaeka.

Praegu tundub õhinateatris olema selline aeg, kus moes on üksindus ja üksildus, kas siis üksi või kahekesi. Et repertuaarivalikut ei määra lavaletahtjate puudus, vaid kunstikavatsuslik taotlus, näitas vast kõige ilmekamalt Tiit Alte lavastatud Anna Bereza «Roheline järv, punane jõgi». Väga mitmekihiline, mõttetiheda dialoogi ja suurepärase teineteisetunnetusega mängitud lavatükk tõi žürii preemiad nii mõlemale näitlejale – Maie Ramjalale ja Ülo Lombile – kui lavastajale.

See on kindlasti üks neist kolmel päeval nähtud lavastusist, mida julgen igasugust hinnaalandust tegemata soovitada igale tõsisele teatriarmastajale kui professionaalselt tehtud-esitatud suhtedraamat. Ei suutnud kuigivõrd elamust rikkuda ka saal, mis oma kõleda heledusega oli algul suhteliselt häiriv, aga hiljem näitlejate koosmäng tasakaalustas segava interjööri.

Eesti lihtsa inimese elu on ka harrastusteatrit puudutanud ikka ja jälle. Nii on see alati olnud, ja tore, et on – kes siis ikka meid endid kõige paremini näeb, teab ja oskab kujutada kui mitte me ise. Selles valdkonnas oli päris mitu mainimist väärt tükki. Eraldi võib välja tuua laureaaditiitli pälvinud Seasaare Näitemängu Seltsi Viljandist, kes lustaka ja täpse lavaansamblina kandis ette kunagise rahvaliku laulu suurmeistri Artur Rinne eluloo eredamad hetked ja keerdkäigud.

Margus Vaheri looming (autor ja lavastaja) väärib kiidusõnu – laval toimuv haaras täielikult endaga kaasa ja oli nii meisterlikult instseneeritud, et näitlejate kohati mitte just kõige parem lauluoskus ei kostnudki eriti välja ega häirinud muusikanumbrite nautimist.

Kui te nüüd arvate, et kogu programm oli hirmtõsine ja kunstilistesse sügavustesse uppuv, siis eksite. Nalja sai ka. Sada protsenti võib nõustuda žüriiga, kes naljalugude edetabelit juhtima asetas Erki Aule jantliku, ent delikaatselt humoorikas võtmes SEE teatri ettekantud lavatüki «Torm jõe kaldal». Eripreemia anti samuti – tubli ürituse eest nalja teha. Lisaksin, et mina ei näinud seal ainult üritust, naljategemine ikka õnnestus tegelikult päris hästi. Sellist harvanähtavat, kohati pisut klounaadi kalduvat käekirja ei kohta meie kutselises teatriski just sageli, või kui kohtabki, siis on sellest justkui igasugune stiil kadunud. Stiilitus ei ole kaugeltki Aule teema.

Auväärt žürii esimees Jaak Allik kurtis, et teda jäi pärast festivali valdama igatsus sotsiaalse teatri järele. Tõepoolest, mõneti on isegi imekspandav, et peaaegu üldse ei kajastatud ühiskonna valupunkte – ei laiemalt pagulasteemat ega ka päevapoliitikat. Servapidi võiks ju sinna lahtrisse liigitada Vilde-teatri laureaaditiitliga pärjatud valusalt puudutava «Pimeda toa». Kaudselt ja üldistusastet suurendades sotsiaalpoliitika valupunktideni selles kajastatu kaudu jõuda ka saaks.

On paratamatu, et iga mõõduvõtmine on alati osavõtjate nägu ja tulemuses võib sageli žürii palged ära tunda. Eks nii oli ka seekord. Mul isiklikult oli väga kahju, et suurema tähelepanuta jäi Abja näitetrupi Jüri Tuuliku «Taevaredeli» instseneering. Seal oli vahvaid rollileide ja huvitavalt nutikate lahendustega stseene, tõsi, näitlejate mäng oli küll pisut ebaühtlane, ent lavastuses oli hoogu ja minekut.

Samas on selge, et nii heast valikust parimaid selekteerida on rohkem kui kunsttükk ja valijatel polnud lihtne. Võitjad olid tegelikult kõik, kes neil kolmel päeval leidsid põhjuse Paide kultuurikeskuse imepärasesse majja oma jalga tõsta, et mõnd etendust oma silmaga näha ja veenduda, et teater on teater. Peaasi, et seda tehakse õhinaga.

XIV Harrastusteatrite riigifestival toimus 22.-24. jaanuaril 2016 Paides. 

Festivali žürii koosseisus Külliki Saldre, Jaak Allik ja Madis Kolk  jagas tunnustust erinevatele teatritele ja tegijatele. Tegijatele andsid tagasisidet Lembit Peterson ja näitleja Mihkelson 

PARIMAD 

GRAND PRIX - Teater OTPAD. Muinasjutt «Elasid kord . . .»  (O. Bogajev, lavastaja Galina Ditkovskaja)

LAUREAAT: 

Seasaare Näitemängu Selts «Lakalaulik Artur Rinne» (lavastaja Margus Vaher)

Saaremaa Teater «Millal küll Kalev koju jõuab» (O. Luts, lavastaja Väino Uibo)

Vilde Teater «Pime tuba» A. Pajur (lavastaja Tess Pauskar)