Rahvas plaksutab, võim vaatab mööda
Manfred Vainokivi filmis astub viimast korda meie ette Eesti varietee grand old man Kalju Saareke

Kirg, mis pulbitseb varieteelaval, nakkab ja kütab kuumaks publiku, tekitab iha või põlastavat vastasseisu.

FOTO: Kaader filmist

Millal te viimati varietees käisite? Ei mäleta enam? Või pole iial käinudki? Manfred Vainokivi uus dokumentaalfilm «Punane varietee» toob selle kunagi ahhetama panevate legendidega ümbritsetud kunsti varjust välja ja näitab, et kired ei pulbitse mitte ainult varieteelava peal, vaid ka selle taga.

«Teatriliidus kõverdatakse suud, kui kuuldakse varieteest. Varietee on alaväärne. Publik tuleb ja plaksutab. Võim aga vaatab mööda.» Kalju Saarekese tsitaat, pärit teie järelehüüdest. Kas te jagate seda arvamust?

Jagan küll.

Miks see nii on, ka estraadi ja tsirkusega näiteks?

Hea küsimus. Ma ei tea. Aga see, kuidas kunstimaailm loob endale ise reeglid, seab end mingisse raami, on üldse kummaline. Sporti peetakse ju üldiselt rumalaks, poliitikat räpaseks ja ühiskonda väikekodanlikuks. Väljapoole näidatakse end piire avardavana, seestpoolt ollakse aga kitsarinnalised, isegi despootlikud.

Kalju hindas ise ka oma teatrikarjääri kõrgemalt, aga see ei tähenda, et ta oleks varieteed kuidagi kergemalt või suisa ülejala võtnud. Sugugi mitte. Ilmselt pole juhus seegi, et tema mälestusteraamat kannab pealkirja «Elu kui kabaree».

Saarekesele läks see alaväärsus väga südamesse?

Läks küll. Eks ta oodanud kogu aeg, et teda tunnustataks tehtu eest. See, et tema elust ja loomingust sündis lõpuks lavastus, oli talle väga suur asi. Ja see ongi suur asi. (Viru hotellis tegutsev Starlight Cabaret tõi Saarekesele pühendatud dokumentaalrevüü «Life is a Cabaret» välja 2014. aasta lõpus – T. T.) Soovitan vaatama minna.

Filmis öeldakse tunnustamatuse ja unustamise kohta valusaid asju, ja seda ei tee ainult Saareke.

Mina pole neid jutte sinna tüürinud, see on ise välja koorunud. Ju see on mingi muster, mis kordub nende puhul, kes on oma teekonna lõpus – ju see paistab siis sel hetkel kõige rohkem välja. Ja näitab midagi ka ühiskonna suhtumise kohta. Keeruline värk selle kunstiinimese tunnustamisvajadusega.

Varietee, estraad, tsirkus – kõik sellised veidi marginaliseeritud kunstialad kipuvad muidu ka teie filmide tegevustandriks olema. 

Estonia teatri uksest mind ju sisse ei lasta. (Naerab.) Me siin proovisime filmida. Valetan. Uksest saime sisse. Aga kui tahtsime balletikooli lennu pidulikku lõpetamist filmida, siis seda ei saanud teha. See tundus mulle väga kummaline. Tüdrukud lõpetavad kooli, nad on laval, saavad oma diplomi, mitte ükski neist teatrisse ei saa ja sa ei tohi seda filmida. Proovisaalis saime õnneks. See selleks.

Ma tõesti ei tea, miks. Äkki sellepärast ongi, et on marginaliseeritud, kuigi rahva armastus nende kunstide kõige väljapaistvamate esindajate vastu on jäägitu.

Mis tunne on kirjutada järelehüüet mehele, kes on su filmi peakangelane – seda enam, kui film veel valmiski ei ole.

(Mõtleb pikalt.) See on hästi valus asi. Paneb sind ümber mõtlema mitmeski suhtes. See, mis varem tundus, et on filmis väga hea, on järsku väga vaieldav. Ma olin püsti hädas sellega.

Ja taas: Kalju küsib, miks inimest alles pärast tema surma märgatakse… Ka see film tuleb välja alles nüüd ja Kalju silmad seda enam ei näe. No on alles lugu…

Ma tean ka selliseid mehi, kes ootavadki oma kangelase surma, et film ära lõpetada, muidu ei saa head lõppu. Kuu peale mingu – see ei saa olla eesmärk. See, et sa lähed kurvi filmima ja ootad, et seal juhtuks õnnetus.  

Kui kaua te seda filmi tegite?

Kaks-kolm aastat, tasapisi. Kalju oli kogu selle aja nii kobe, ärakukkumine tuli väga järsku. Ma olen näinud Evald Okast ka 93- või 94-aastaselt väga kobedana ja Kalju oli 88-aastaselt ka väga kobe. Arvasin, et see mees astub kindlasti üle 90, aga iial ei või teada.

Saareke püsis vaat et lõpuni sirgelt sadulas.

Jah. Oma sünnipäeval oli veel öelnud, et andke Viru varietee talle. Ise oli juba voodis. Kuu aega hiljem, 89-aastaselt, ta suri.

Sellised kanged mehed  Saareke, Baskin, Kalju Suur, Vladimir Sapožnin – korduvad teie puhul filmist filmi.

Minu arust on see vinge iseloomujoon, selline elujõud ja -tahe meeldib mulle väga. See on see, mida ma ise olen nendelt meestelt õppinud. Või olen üritanud õppida. Et inimene ajab oma asja kõrges eas edasi, et tuli põleb tal sees kõigest hoolimata. Ei ole nii, et 50–60-aastaselt leitakse, et aitab küll, kõik on ära tehtud, aeg on puhata.

Nõukogude varieteed teadsid kõik, sinimustvalget ei tea vist kuigi paljud. Lauri Leesi ütleb Kalju Saarekese raamatu «Elu kui kabaree» saatesõnas – tõsi, aastal 2005 , et varieteekunst on Eestis juba teist korda eksiilis. Miks see nii on?

Varietee ei paista lihtsalt muu kultuurse meelelahutuse seast enam välja.

Nii nagu Soome TVgi: kunagi oli see aken läände, nüüd… üks paljudest kanalitest.   

Jah, ma ise ka ei mäleta, millal viimati Soome TVd vaatasin. Klõpsad üle lihtsalt. Kui midagi tuleb, jääd hetkeks vaatama, kui ei tule, otsid järgmise kanali.

Aga ma ei ole üldse nõus sellega, kui keegi väidab, et meil ei ole enam varieteed. On küll, ja inimesed käivad seda isegi vaatamas. Vähemalt siis, kui mina olen sinna sattunud, on saal alati rahvast täis. Ja väga hästi võetakse vastu ka. Miks nad seda vaatavad? Kes teab. Mõni vaatab kunsti, teine meelelahutust, kolmas ilusaid tantse, neljas poolpaljaid naisi. (Naerab.)

Julgen isegi väita, et praeguse varietee tase pole sugugi nõrgem kui n-ö parimatel päevadel. Kadunud on küll selle kunagine ühiskondlik positsioon, aga mitte tase. See on ka üks minu filmi sõnumeid, kui nii võib öelda.

Ja sellepärast hakkasite ka seda filmi tegema – et tõsta varietee mainet?

(Muheleb.) Ei, tegema hakkasin naiste pärast… Ma olen lihtsalt üks eelmise sajandi mees, kes julgeb tunnistada, et talle meeldivad naised. Ilusate naiste pärast tehakse ju palju lollusi. Ja varietees on ilusate naiste kontsentratsioon hiiglama suur, nii et ei teagi, kuhupoole jooksma hakata. Saad seeliku alla piiluda ja tihtilugu ei olegi seelikut, mille alla piiluda.

(Tõsinedes.) Nojah, mind huvitas see, mis on varieteest saanud: sellest varieteest, mis nõukogude ajal oli ihaluse objekt ja kuhu oli peaaegu ilmvõimatu pileteid hankida.

See mõjutas ka, et mulle meeldis väga Heini Drui film «Koit ja hämarik» (1981. aastal valminud film käsitles varieteekunsti – T. T.). Omas ajas väljapaistev ja isegi uskumatu, sama uskumatu, nagu oli nõukogude ajal varietee ise.

Küsisin Heini käest, kas ta ei tahaks sellel teemal uut filmi teha. Tema ütles ei. Nii ei jäänud muud üle kui ise ette võtta.

Miks varietee 1990ndate alguses välja suri?

Ega ma nii täpselt teagi. Ilmselt turg küllastus, tekkis hulk postitantsukohti, litsimaju. Odavam oli ka makimuusika käima panna ja inimesi viina jooma meelitada – polnud vaja truppi üleval pidada.

Tegelikult rohkem kui varietee kuulsusrikkast ajaloost on see film varietee kulissidetagusest kirgede maailmast. Vaieldakse selle üle, kes oli esimene, kes kellelt tantsijad üle lõi… Miks nii?

Paraadportreed teha, fassaadipoolt näidata on kõige lihtsam, ja kõige igavam ka. Peale selle teavad seda nagunii kõik. Seda, mis selle taga, ilmselt mitte nii väga. Sa ostad ju pileti varieteesse, mitte selle tagaruumi. Aga tagaruum on huvitav, seal tegutsevad huvitavad inimesed. Nagu ise nägite, on film täis seeliku alla piilumise kaadreid… (Naerab.)

Peale selle meeldib mulle suhelda selliste inimestega, kes on kirglikud, kes julgevad otse välja öelda, kui miski ei meeldi, kes ei aja ilusat ümmargust mula, et me oleme siin kõik nii toredad ja sõbralikud. Just sellise kirglikkuse leidsin ma sealt eest. Selle, et asja võetakse südamega.

Sa võid selle muidugi kõik ära võtta ja teha ühe ilusa ümmarguse filmi. Natuke üht ja natuke teist poolt, kogu vajaliku info saad kätte. Aga elu puudutust sa sealt ei leia. Seda, mis võib olla korraga valus ja naljakas. See on see, mis mind huvitab.

«Punane varietee» avab täna Tallinna dokumentaalfilmide festivali Docpoint ja on Eesti kinodes alates reedest.

KAST

Filmifestival Docpoint

Manfred Vainokivi «Punane varietee» avab täna Tallinna dokumentaalfilmide festivali Docpoint

Festival kestab 27.-31. jaanuarini Tallinna kinodes Sõprus ja Artis

Kavas 38 filmi kogu maailmast, sh Amsterdami festivali võidufilm «Don Juan» (rež Jerzy Śladkowski), Oscari kandidaat «Kartellide maa» (rež Matthew Heineman), Karlovy Vary festivali parim dokumentaalfilm «Mallory» (rež Helena Třeštíková), Sundance´i festivali eripreemia võitnud «Pervertide park» (rež-d Frida Barkfors ja Lasse Barkfors)

Täpsemalt vaata docpoint.ee

Tagasi üles