Leonhard Lapini tosin naeratust

Kui maailmas on olemas mingigi kord, mis teadagi on tekkinud kaose hoomamatul äärel, siis väljendub osake sellest korrast mõistetamatus juhtumis, et umbes samal ajal ilmus meil kaks Lapini teost. Üks on Vladimir Lapini «Peterburi lõhnad ja helid» ja teine Leonhard Lapini «Olejad ja minejad». Leo ise on temale omase ettenägelikkusega seletanud oma raamatus, et ta võib oma nime ja olemisega alt tõmmata venelasi ja lätlasi, prantslasi ja juute.

Minu meelest on Leo Lapin pigem ja eelkõige alt tõmmanud eestlasi.

Tutvusin temaga ennast noorte autorite koondise kaudu Kuku klubisse smugeldanuna vahetult pärast Tartu ülikooli füüsikuna lõpetamist. Olin tol ajal helges usus, et väljapääs sellest hämust, kuhu meid partei ja valitsus oli sisse mässinud, võib leiduda, kui loodusteadlased ja kunstirahvas rohkem läbi käiks, ühiseid üritusi korraldaks ja üleüldse sõber oleks. Eks mu lootused põhinenud ka tol ajal vene keeles ilmunud C. P. Snow’ raamatul «Kaks kultuuri». Miks meil ei võiks olla teisiti kui Londonis – vähemalt ses mõttes, fantaseerisin.