Mässuliste aegade märkmed

Ivo Rull «Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel» Foto: Raamat

Harva juhtub, et võtad raamatu kätte ja kõigepealt nuusutad. Mispeale meel kohe kole kurvaks läheb. Jupike nostalgiat jääb puudu, sest lõhn ei ole see. Kõik muu toob hunniku mälestusi kaugest ajast, aga lõhn, see lõhn, kuhu oled sina kadunud. Uu?

Vilistlane Rull nimelt on võtnud ette avaldada oma diplomitöö lõpuks tänapäevaste kaante vahel. Algupäraselt olid need enamasti lihtsalt kiirköitjasse löödud, kui nüüd õigesti mäletatakse. Et aga tegu on faksiimilekoopiaga, siis lööbki pildi eest ära. Heli läheb kah. Seletuseks, teksti pole kohandatud, vaid see näeb välja täpselt nii nagu aastal 1991, kui üliõpilane Rull kroonilise hilineja õela tulukese paistel mehaanilisel kirjutusmasinal valmis toksis. Näed vana head Courier-kirja, pliiatsiga tehtud korrektuurimärke ja kõrvu tõuseb klak-klak-klak, paus, kõhklev klak? Oh, kui paljud teist ei taipa juba ammu, millest jutt.

Aga lõhn on ikka puudu. Tollane paber oli imalhapuka lõhnaga, kirjutusmasina värske lint lõi kah kaugelt ninna. Rääkimata, kuis lehkasid magusalt ja määrisid näppe kunagised ajalehed. Sihukest enam ei kohta. Eks tuleb ise juurde mõelda, et elamus ikka täiuslik saaks.