Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis…

Evald Aavik kohtub vaatajatega ja see puudutab neid. Foto: Gabriela Liivamägi

Tartu Uue Teatri mänguruum asub unikaalses paigas: uinuva ja tärkava, Euroopa ühe vanima botaanikaaia väravas ja vana linnamüüri jalamil või isegi selle viimase kohal. Vähemasti on nende mängupaikade kohal lennelnud kahurikuulid ja siin-seal on oma silmad sulgenud tuhandeid mehi, ka neid, kelle kohta öeldakse nüüd «tsiviilisikud». Rääkimata lood.

Niisama unikaalne, kui on Uue Teatri asukoht, on seda ka seekordne lavastus «Evaldi tekk», mis ei olegi justkui lavastus.

Aga see on, ja see lavastus etendub mitu korda ning lavastusel on ka autorid: Gabriela Liivamägi ja Evald Aavik. Kuigi pärast etendust võisid paljud küsida, milles seisneb autorlus ning kes on selle loo tegelik autor. Kas elu ise?

Kas seesuguse lavalooga saaks lavale astuda ka keegi teine, kes räägiks loo keskmes olevast Aavikust oma loo, mängiks teda ja tema elu? Kõige parem Aavikust rääkija on ikkagi Aavik ise. Nii juhtus ka esietendusel, kui saal oli Evaldi lähituttavaid ja lava- ning linasõpru täis. Jah, sest sama hästi võinuks lavastuse pealkiri olla ka «Evaldi lina». Filmilina.