Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Suured aknad ja suured etendused, suur raha pole oluline

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kui Kanuti Gildi Saali asutajaliige, juht-õpetaja ehk kuraator Priit Raud näeb kusagil suurte akendega maja, siis heliseb tal peas kelluke – organiseeriks siia mõne etenduse! Sest suured aknad tähendavad avarat ruumi ehk saali. Sajandivahetuse aastatel kõndiski Raud iga päev suurtest akendest mööda, kuni otsustas minna Tallinna linnavalitsusse jutuga, et kasutuna seisvasse majja võiks teha etenduskunstide keskuse.

Tallinna vanalinna maja Pikk tänav 20 oli selleks hetkeks seisnud tühjana kümme aastat. Nõukogude Liidu laevastiku kommunikatsioonikeskus oli lahkudes ära lõhkunud kõik, mis võimalik, kaasa arvatud veetorud ja elektrijuhtmed. Tegelikult pole päris õige öelda, et maja seisis tühjana – kolmandal korrusel elasid kodutud. Sest kui Priit Raud esimest korda hoonet külastas, oli puupõrandal näha lõkkejälgi.

«See maja oleks üsna pea siin lihtsalt maha põlenud, mida ei saanud lubada. Kuna maja oli ikka väga viletsas seisus, siis oleks selles äri alustamine nõudnud väga suuri kulutusi. Nii olime meie linnavalitsusele just sobivad kosilased,» selgitab Raud.

Raud möönab, et 2001. aastal oli Kanuti Gildi Saali sünniks tähtede seis soodne, sest ühiskonnas oli jõutud arusaamisele, et lisaks repertuaariteatritele on teatritegemiseks ka teistsuguseid mooduseid.

See võib kõlada üleolevalt, aga meie kontekst on maailma kontekst. Siin ei saa töötada inimene, kes teab kõike Eesti teatrist, kuid mitte mõhkugi Berliini, Brüsseli, Amsterdami omast, sest meie vaatame, mis toimub nendes linnades, mitte Eesti Draamateatris.

«Näiteks oli siis väga moes Von Krahl teater, nüüdistants oli omandanud juba mingisuguse reputatsiooni, tugevaid lavastusi olid teinud Fine 5, Mart Kangro, Raido Mägi jt,» meenutab Raud, lisades: «See oli aeg, kui otsiti hästi palju – nagu nüüdki – ebatavalisi kohti teatri tegemiseks.»

Mis Kanuti majas enne Nõukogude okupatsiooni toimus, saab lugeda Kanuti Gildi Saali juubeli puhul ilmuvast Ott Sandraku raamatust. «Sest see maja on ju suhteliselt noor – 1870. aastal ehitatud. Seega pole ajaloolased selle vastu varem erilist huvi tundnud. Meie aga otsustasime, et ei anna sünnipäevaks välja endast, vaid just sellest majast ja Kanuti Gildi ajaloost rääkiva raamatu.»

-Kui ärimeestel polnud raha selle maja kasutusele võtmiseks, siis kuidas tantsuinimestel see raha olemas oli?

Ei olnudki! Mäletan, et istusime tantsuinimestega NOKU klubis. Uurisin, kas kogukond on nõus toetama. Nad olid nõus riskima ja tekitama Eestisse uue teatri.

Esimesed viis aastat tegime kõike ise. Samad tantsuinimesed koristasid maja, müüsid pileteid ja baaris jooke jne. Tänaseni toimub meil näiteks piletikontroll vabatahtlike abiga. Vahel, kui meil ei õnnestu vabatahtlikku leida, olen ka ise uksel seisnud ja pileteid rebinud. Kanut on maja, kus kõik teevad kõike. Näiteks vahel, kui mul kontoris aju kinni jookseb või kui närvi lähen, siis teen näputööd – tõstan seintel plakateid ümber, sätin flaiereid jms.

Maja ülevalpidamiseks pole me kunagi kuskilt raha saanud. Ent kuna tegu oli linnamajaga, jõudsime kokkuleppele, et nad ehitavad meile välja elektrisüsteemi ja kanalisatsiooni. See oli väga suur abi.

Algusaastatel oli meil palgal vaid kaks inimest, kelle palgaraha saime kultuuriministeeriumilt, MTÜ Teine Tants sai seda toetust juba enne Kanuti Gildi Saali asutamist. Seega ei muutunud riigi jaoks rahaliselt midagi.

-Peeter Jalakas on öelnud, et Krahli on ta üleval pidanud kontsertidel müüdud õllega ja restoranidest teenitud rahaga. Kanutil sellist tugistruktuuri pole.

Linna tugi oli siiski väga suur. 2001.aastal ei olnud Eesti Euroopa Liidu liige ning siis tohtis teha lepingu, kus seisis, et linn annab maja meile tasuta. Pidime maksma ainult kommunaalkulu. Praegu maksame linnale renti, tõsi küll, umbes samas suurusjärgus maksab Tallinn meile toetust.

Oleme saanud toetust Avatud Eesti Fondilt, Goethe Instituudilt ja mujaltki, aga peab ütlema, et tollal oli teine aeg ja sai teha asju, mida tänapäeval enam ei saa.

Kõik see kokku on võimaldanud meil teha seda, mida pean meie juures kõige tähtsamaks: me ei rendi neid ruume raha teenimiseks.

- Kui Kanutis esineb näiteks Tartu Uus Teater või mõni teine vabatrupp, kas nad saavad siis ruumid tasuta?

Mitte päris. Aga me vaatame iga juhtumit eraldi. Ent siiski kehtib meil põhimõte, et lavastus peab sobima meie nägemusega. Siia ei tule asi, mis meile kunstiliselt ei sobi. Algsuses oli surve väga suur, kõik teatrid ja mitmed vabatrupid on käinud end siin pakkumas. Ka Pornoteater, mida pidasid Pornokunn ja Seksi-Kristi, aga meil on kindel põhimõte, et teeme koostööd vaid truppide-teatritega, mille kunstilised eesmärgid meile sobivad.

-Kes see «teie» olete? Avalikkuse ees oled vaid sina.

Mina ja meie tiim. Lühidalt öeldes olen mina maja kunstiline juht, asjad arutan läbi Kanuti inimestega – Annika Üprus, Eneli Järs, Maarja Kalmre ja Evelin Lõokene –, kuid otsuse teen ja vastustuse võtan mina.

-Olete saanud 15 aastat tegutseda nii, et ei ole pidanud raha teenimisele mõtlema. Mis on sellise süsteemi puudus?

Meil pole eriti tehnikat, näiteks prožektoreid. Sest Eesti Vabariigis pole lihtsalt kohta, kust saaks meiesugune asutus ehk mitteriiklik teater küsida toetust elementaarse varustuse ostmiseks. Me peame ise raha teenima, aga kui riigiteater tahab uut prožektorit osta, siis ta teeb avalduse ministeeriumile.

-Olete 15 aastat saanud teha kunstiliste kompromissideta teatrit, ent riigi osalusega teatritel on kohustus teenida omatulu ja nad peavad seetõttu tegema kunstilisi kompromisse.

Minu arvates on nad lihtsalt liiga suured, sest mida rohkem sa pead inimestele palka maksma, seda rohkem sul raha kulub, ning sa pead selle raha kuskilt saama, kas riigilt või piletimüügist.

Nüüdistantsus ja etenduskunstides üldisemalt on viimase kümne aasta trend soololavastused või duetid. Mitte et tegijaid poleks, vaid raha ei ole. Kahekesi on odavam kui kuuekesi. Nii lihtne see ongi. See on probleem üle maailma.

Suhtlen mitmete festivalide kuraatoritega ja üsna tihiti saan kolleegidelt kõnesid, et tal on festivali kava sama hästi kui koos, aga ehk ma olen näinud midagi põnevat suure lava tarvis, lava on ilgelt suur, saalis 2000 vaatajat, mida ta sinna paneb.

Suureks probleemiks on muutunud see, et lavad on ehitatud 18. ja 19. sajandil, aga elu on edasi läinud. Seega hakatakse tegema spetsiaalselt suure lava lavastusi, mille tegemisel tehakse kompromisse. Ja nii juhtubki, et festivalile pole mõtet tuua järjekordset meinstiim-lavastust, mida keegi ei vaata, sest koduteater teeb neid niikuinii!

-Kes on Kanuti publik?

Noored! Ja see on minule väga suur probleem. Näiteks analoogse Saksamaa maja publik on 10–20 aastat vanem.

Eelmisel aastal tõime saksa kunstnikud kolmeks nädalaks siia, et nad kunstiprojekti raames uuriksid, mis jama on, kus on minuvanused. (Olen 50.) Kus on kunstnikud, kellega koos me alustasime? Kus on see publik? Kus nad käivad ja kas nad üldse käivad?

-Kus siis sinuealised on?

Ma ei tea!

Kesk-Euroopa ägab probleemi käes, kust saada noort publikut, aga meie, ma mõtlen Kanutis, et kust saada vanemat publikut! Meie publik on keskmiselt 30-aastane ehk progressiivne noor, üliõpilane või noor spetsialist.

Kusjuures meil on alati noored käinud. Ma arvan, et publik käibki kunstnike järgi. Meie kunstnikud olid noored, siis käisid meil nende eakaaslased, sõbrad-tuttavad. Ühel hetkel nad kukuvad ära, näiteks pühenduvad perekonnale või tööle ja siis pole neil aega teatriga tegeleda. Teatrisse tuleb uus põlvkond loojaid ning nemad toovad oma publiku kaasa.

Seega publiku keskmine iga ei lähe kõrgemaks ja mõnes mõttes on see probleem, sest meil ja neil puudub referentspunkt. See, mida meie teame, ei ole teada neile. Ma mõtlen kunstiliselt. Seepärast tahamegi teha blogi, kus uuel publikul on võimalik lugeda ka meie varasemate tööde kohta, et meist jääks maha jälg ning noorem publik saaks olla vanemate töödega kursis.

Visuaalkunsti edasiviiv jõud ongi see, et üliõpilane saab loengutest lisaks väga tugevale teoreetilisele baasile teadmised ajaloost ja moodsast kunstist. Põhimõtteliselt on tal kooli lõpetades samad teadmised, mis samal ajal tegutsenud kunstnikul. Näitekunstis sellist süsteemi pole, sest rõhk pannakse sadade aastate tagusele ajale, 20 aastat tagasi juhtunust räägitakse imevähe. Teisisõnu ei tea ega tunne noored teatrit, mida meie tänased tegijad tsiteerivad.

Minuealiste loojatega on ka jama. Paljud aktiivselt tegevad kunstnikud ei käi üldse kusagil. Neil on arusaam, et nad on kõike teinud ja kõike näinud, et enam ei ole midagi vaadata. Järjekordsetes töödes refereeritakse ainult iseennast ja oma varasemaid töid. See tuli meie uuringust välja.

1990ndatel käisin tihti New Yorgis. Tantsuetendustel olid kõik vaatajad samuti tantsijad. Lihtsalt vaatajaid peaaegu ei olnudki, vaid mõned kultuurihuvilised habemikud. Ent meil pole saalis loojaid, tantsijad või näitlejaid, nad ei käi üksteist vaatamas, tehakse proovi, ollakse niisama kodus. Paljude kultuuripilt koosnebki vaid uudistest ja arvustustest loetud-nähtud lõikudest.

-Võib-olla on meil etendusi liiga palju, seepärast ei jõutagi vaadata?

On, on. Muidugi on.

-Seda pole kombeks avalikult välja öelda?

Jah, nii on vale öelda, ent tegelikult on lagi juba ammu käes.

- Samas statistika näitab, et 2015. aastal ületasime 2014. aasta publikuarvu, 2014. aastal aga 2013. aasta oma jne.

Aga sellesse statistikasse lähevad ka monoteatrite suured tükid. Eesti publikuarvu probleem on see, et miljonist teatrikülastajast käib superaktiivselt teatris 20 protsenti ja just nemad hoiavad ja tõstavad seda numbrit.

Samas uut publikut toovad juurde vabatrupid ja uued tegijad! Näiteks kui Kanut oli tegutsenud viis aastat, tegime publikuküsitluse. Selgus, et üle 40 protsendi ei käi ega pole käinud teistes teatrites. See näitabki, et Vaba Lava ja Cabaret Rhizome jt sellised tegijad toovad teatrisse uut publikut, ja seetõttu tuleb neid toetada.

-Jan Uuspõllu päkapikutükk, millega ta tiirutas mööda Eestit, toob ju ka.

Kuhu?

-Saali ja statistikasse.

Jah, aga see on meelelahutuse publik. Ma ei taha midagi Jani lavastuste kohta öelda, aga lihtsalt me peaksime asju nimetama õigete nimedega. Me ei saa öelda, et tegemist on teatrikunstiga. Meelelahutuses pole midagi halba, vastupidi, see on väga hea. Ka «Tujurikkuja» on meelelahutus ja me kõik, ka superkunstnikud, vaatame seda. Kõigele on oma publik.

-Kinoteater on andnud Kanutis päris palju etendusi. Kuidas sa Kinoteatri näitel defineeriksid kunsti ja meelelahutuse vahet?

Väga lihtsalt. Minu jaoks see viimane mustkunstnike lavastus (Paavo Piik, Paul Piik, Henrik Kalmet / Kinoteater «Kaota mu naine ära ehk mis tunne on olla mustkunstnik», laval: Charlekas, Meelis Kubo, Harri) sai siia ainult sellepärast, et mina nägin seal ideed, millega eelmine hooaeg väga palju tegelesime – isiklikkus ja ausus. Kuna mustkunstnikud ei mänginud laval kedagi teist ja keegi teine ei mänginud mustkunsti ning publik sai midagi teada just nendest mustkunstnikest. See ongi põhjus, miks nad Kanutisse sobisid.

Me ei pane igal hooajal kirja kuut või kümmet punkti, millele lavastused või kontserdid peavad vastama. Need punktid on tunnetuslikud ja erinevad hooajati.

-Mis on selle hooaja märksõnad?

Sel hooajal on meile väga tähtis lava, eriti teatrilava ümber defineerimine. Selle asemel et minna teatrimajast välja ja teha kuskil suvalistel ehitistel lavastusi, otsime uusi võimalusi, kuidas kasutada olemasolevat lava. Usun, et palju võimalusi on kasutamata. Meie sünnipäevalavastus ehk Juha Valkeapää, Renzo van Steenbergeni, Emer Värgi «2341 AD» on Kanutisse valitud seepärast, et nad kasutavad saali uut moodi.

Just praegu toimuvad uue hooaja arutelud, kus otsime neid punkte, millele järgmise hooaja lavastused võiksid vastata. Programmi koostamisel lähetume ideedest, mida meile saadetakse. Aga mina ja Annika Üprus käime kunstike töid vaatamas mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Me leiame ise huvipakkuvad tegijad.

-Üle maailma kunstnike tööde vaatamine on kulukas, kuidas sa seda endale lubada saad?

Midagi tuleb ohverdada.

-Mida?

Oma palka. Samas, kui sa oled seda 20 aastat teinud, siis päris paljud festivalid ja tegijad on vägagi huvitatud, et sa nende töid näeksid. Seega makstakse midagi kinni. Samamoodi toome meie siia välismaa festivalide esindajaid, sest tahame, et nad näeksid just neid töid.

-Te pole pidanud kunstilisi kompromisse tegema, oled sa kindel, et see on alati hea?

Eks me mõned kompromissid oleme ikka pidanud tegema, eriti algusaastatel. Aga me pole teinud suuri. Näiteks pole siin toimunud ühtki ametlikku pidu. Ega tule ka. Siin pole kunagi etendatud jalaga-tagumikku-komöödiat.

Ma arvan, et kui oleksime neid kompromisse teinud, siis oleks meil endal igav olnud. Seltskond, kes siin töötab, ei saa suurt palka, me töötame siin ainult selle pärast, et siin on lahe töötada, siin on huvitav, põnev, erakordne.

Võib teha populistlikku kava, saada hästi palju tulu ja tõsta palka, aga siis võib töö muutuda tööks, mis mingit rahuldust ei paku.

-Kanutiga oled sa seotud olnud 15 aastat, enne seda olid Krahlis. Kas sa kuraatorina, kunstilise juhina ära väsinud või tüdinenud pole?

Just see mind aitabki, et saan teha asju, mida hing tahab. Saan töötada inimestega, kellega tahan.

-Aga tulemus, mida laval näed, kas see rahuldab sind?

Mõnikord rahuldab, mõnikord mitte. Väga palju on poolikuid ja narmendavaid töid. Tunnistan, et ka Kanutis. Mingil hetkel peab see lõppema. Vastupidiselt teistele teatritele oleme meie otsustanud, et anname rohkem aega proovide tegemiseks. Eesmärk on, et kunstnik saaks oma ideega tööd teha ja selle lõpuni välja arendada. Projektiteatrite probleem on prooviaegade nappus. Etenduse toimumise paigas tehakse proovi minimaalselt. Meie aga saame endale lubada luksust, et meil on maja kolm nädalat kinni või mängime teiste saalide etendusi, sest tahame panustada proovidele just mängupaigas.

Me üritame kaasata ettevalmistusse kõrvalisi inimesi – dramaturge või lavastajaid. Kahjuks kunstnikud ei taha kedagi enda kõrvale – see on kivi eesti kunstnike kapsaaeda. Oleme aru saanud, et kunstnik vajab kõrvale tuge, sest muidu tulemust ei tule. Kui nad kõrvalpilguga nõus pole, peavad nad leidma endale uue mängupaiga.

Kahjuks on veel üks probleem – Eestis pole dramaturge.

-Seepärast teil palgalist dramaturgi polegi?

Jah, see on üks põhjus.

See võib kõlada üleolevalt, aga meie kontekst on maailma kontekst. Siin ei saa töötada inimene, kes teab küll kõike Eesti teatrist, kuid mitte mõhkugi Berliini, Brüsseli, Amsterdami omast. Meil pole sellise inimesega mitte midagi peale hakata, sest meie vaatame, mis toimub just nendes linnades, mitte seda, mis toimub Eesti Draamateatris.

-Mida tähendab Kanuti Gildi Saalile Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava tekkimine?

Ma teen asju ka natuke kohusetundest. Peas ikka kumiseb, et eesti etenduskunstid ja kunstnikud areneks, muutuks paremaks. Ma ei oska mõelda ainult oma maja seisukohast, seetõttu mulle väga-väga-väga-väga meeldis – ma olen ju Vaba Lava juhatuses kuni ehituslepingu allakirjutamiseni ehk selle mõtte sünni juures – Vaba Lava tekkimine, sest see annab võimaluse teistsugusele. Meie jaoks tähendab see, et me ei pea enam nii paljudele inimestele ära ütlema, sest nad ei tulegi enam meie juurde, ja teiseks, kui me ütlemegi neile ära, siis teame, et neil on koht, kuhu minna.

-Aga konkurents?

Konkurents publiku ajale ja rahale on Eestis igal pool. Publikul võtab ka uues olukorras orienteerumine aega. Alguses on ikka põnev. Ka Krahlis ja Kanutis käidi alguses, siis olid meil saalid täis. Pidi ju ära käima ja ära nägema. Edaspidi loksus asi paika.

Meie ei tegele publiku püüdmisega. Meie arusaam on, et hea kunstnik toob publiku saali. Kui ei too, siis pole midagi teha. Me ei taha publikut ära trikitada, me ei tee ega hakka tegema sääsest elevanti. Sest see poleks jätkusuutlik.

Sa ei saa minna imeköögiga restorani sama mõttega, millega mäkki või grillrestorani, millest tead ette, mida süüa pakutakse. Kui lähed Korea restorani, ei saa sa ühestki nimest menüüs aru. Sama on meie majaga. Siia tulijal peab olema tahtmist natuke riskida.

-Kanuti Gildi Saal kinnitab ju, et rahata on võimalik teha kunstiliselt huvitavat teatrit. Kuna te teete asju niikuinii õhinapõhiselt, siis võibki jääda mulje, et riik ei peakski teile rohkem raha andma.

Nii see on. Aga siiski tuleks teatrite rahastamispoliitikat muuta.

-Miks?

Küsimus ei ole selles, kas me saame palju või vähe raha. Kultuuripoliitikute kõige hullem arusaam on see, et Kanut tahab olla draamateatri või linnateatri sarnane. Ei taha. Isegi rahalises mõttes ei taha.

Minu jaoks on oluline süsteemi läbipaistvus. Tuleb näiteks aru saada, et publikuarvus, aga eelkõige etenduste arvus on lagi ees.

Kultuuriministeeriumil on võimalik öelda riigikogule, et me oleme nüüd valdkonnaga arutanud, arvutanud ja teinud selgeks, et teater vajab aastas X summat. Loomulikult tuleks sinna lisada inflatsiooniindeks jne.

-Usud, et selline kokkulepe on võimalik?

Praegu ei saavuta kokkulepet seepärast, et keegi pole öelnud, et teatritel on lagi käes. Arvatakse, et kõik asjad tõusevad, suurenevad, kasvavad. Publikuarvu kasvatavadki Estonia, Vanemuine, Tallinna Linnateater, samas töötajate arv on vähenenud.

Rahajõmmidele ja Exceli tabeli tüüpidele tuleb selgeks teha, et kasv on võimatu ja vale. Rohkem ei ole vaja. Publikut pole rohkem vaja, uuslavastuste arvu pole vaja kasvatada. Mõtleks vahelduseks hoopiski selle peale, et inimesed saaksid normaalselt palka.

Usun, et valdkond suudab omavahel kokkuleppele jõuda. Tõsi, võib juhtuda, et uus süsteem võib kelleltki mingi asja ära võtta.

Toon lihtsa näite. Riik võib mõnele Eesti suurele teatrile, kes teeb muusikale, draamalavastusi, tantsulavastusi, lastekaid jms, näiteks öelda, et palun ära tee enam lastelavastusi, sest meil on siin kümneid väiketeatreid, kes teevad lastele teatrit. Kuna riik enam ei taha, et see teater teeks lastelavastusi, siis selle võrra muutub ka eelarve. Aga see pole raha ära võtmine, sest võetakse ära ka töö.

Praegu ütlevad suurte teatrite juhid, et neilt ei saa raha ära võtta, sest nemad peavad andma nii ja nii mitu etendust ja tegema nii ja nii mitu uuslavastust. Riik võiks öelda, et ei pea, unustagu ära, teeme vähem.

-Sa oled 15 aastat Kanutis olnud ja seda juttu rääkinud. Mis sa arvad, millal rahastamine muutub, ja millal juhtub see, millest sa räägid?

Jah, ma tean…

Ütleme siis nii, et siis, kui kultuuriministeerium võtab taas palgale teatrinõuniku.

INFO

Kanuti Gildi Saal

  • Sõltumatu esinemispaik ja production house Tallinna vanalinnas, juriidilise nimega MTÜ Teine Tants.
  • Asutatud 2001. aastal.
  • Kunstiline juht Priit Raud.
  • Suures saalis on 132, stuudiosaalis 55 ja keldrisaalis 45 istekohta.
  • Publikut aastas 15 000–19 000 inimest.
  • Riik maksis tegevustoetust 77 462 (2012), 87 000 (2013), 92 220 (2014), 100 000 (2015).

Tähtsamad lavastused

  • Oksana Titova ja Taavet Jansen «The Last Hairy»
  • Mart Kangro «Can’t Get No / Satisfaction», «Talk To Me»
  • Kaja Kann, Tiina Möder ja Bush Hartshorn «Naine ja Hunt»
  • Von Krahli Teater, Peeter Jalakas ja Sasha Pepeljajev «Luikede järv»
  • ZUGA ühendatud tantsijad «Lastekas»
  • Eriti Kurva Muusika Ansambel «Kaaren ehk oluline on minna maailma lõppu», «Dagerrotüübid»
  • Krõõt Juurak  «Once Upon»
  • Jo Stromgren Kompani «The orchestra»
  • Ansambel U: ja Mart Kangro «Harmoonia»
  • Cabaret Rhizome «Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured»
  • Henri Hütt «Sfääri saared»
  • Taavi Eelmaa & Taavet Jansen «Meid ei olnud. Me olime. Ja meid ei ole jälle»
  • Erik Alalooga ja Andreas W «Materjali vastupanu»
  • Maike Lond «10 journeys to a place where nothing happens*»
  • Hendrik Kaljujärv «Rising Matter»
  • Club Guy & Roni ja NYYD Ensemble «Myrrh and Cinnamon»
  • Kaja Kann «Be Real My Dear»
  • Renate Keerd & Maria Ibarretxe «Pink Flamingos, Crazy Horses»
  • Külalisetendused
  • Blixa Bargeld «Rede / Speech»
  • Tero Saarinen «Hunt»
  • Raimund Hoghe «Lettere amorose»
  • Valters Silis «Legionnaires»
  • Xavier Le Roy «Self-Unfinished»
  • Jonathan Burrows & Jan Ritsema «Weak Dance Strong Questions»

Festivalid

  • Augusti Tantsu Festivali
  • SAAL Biennaal
  • NU Performance
  • POT

KOMMENTAAR

Heili Einasto, tantsukriitik

Kanuti Gildi Saal on vaieldamatult üks Eesti nüüdistantsu arengut mõjutanud ruume. Pikka aega oli Kanut peaaegu ainus koht, kus eesti tantsukunstnikud said oma loomingut näidata nii kohalikule kui ka välispublikule. Priit Raua kunstilise juhtimise all on sellest kujunenud üks nüüdiskunsti etendusliku suuna eestvedajaid ja edendajaid.

Just Kanuti Gildi Saalis näidatud etenduste kaudu on Eestis kujunenud arusaam moodsast tantsust kui nähtusest, milles sõnumi edastamine keha rütmilise ja korrastatud liikumise kaudu on pigem erand kui reegel ning on tekkinud eristused «liikumispõhine» ja «liikumist eirav» tants.

KOMMENTAAR

Mart Kangro, tantsija, koreograaf

Kanuti tähendusest rääkides tuleb meelde tuletada, milline oli aeg 15 hooaega tagasi. Nüüdistantsu väljund Tallinnas oli väga juhuslik. Esineti seal, kus võimalik. Etenduskunstnikud olid paljuski nagu põõsastes passivad lindpriid. Nende vabakutselisus oli pigem paratamatus kui valik.

Minu jaoks legitimeeris suuresti sellesama kogukonna taganttõugatud Kanut need kunstnikud, kaasa arvatud minu. Korraga oli etenduskunstnikele tekkinud stabiilse närvikavaga institutsionaalne partner, kes ei küsinud, kas nii ikka tehakse, vaid miks teha just nii. Kanuti katuse all leidis endale lava palju julgem ja moodsam performatiivne mõtlemine, millele ei olnud toona kohta trupi ja struktuuriga riigiteatrites. Kanutisse ei leidnud teed ainult tantsukunstnikud, vaid ka muusikud, visuaalkunstnikud, näitlejad, lavastajad jt.

Kanuti tähtsaim roll minu meelest pole aga nüüdistantsule kindla staatuse andmine, vaid dialoogi võimendamine žanrite vahel.

Eesti teatrist on nüüd kadunud see vastandusel põhinev «nemad ja meie»-seis, sest etenduskunsti lava on nüüd palju laiem, kirjum ja rahvusvahelisem kui 15 aastat tagasi. See on suuresti Kanuti teene. Kanut on julgustanud ühtviisi nii kunstnikke, institutsioone kui ka publikut.

Tagasi üles